[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aasuvälja1 [aasu‿välja] ‹-le› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Väätsa vallas (Väätsa mõis), u 1900 Азувелья (talu).  B1
● Külana on mainitud hiljemalt 1945 (ebatäpselt Aaduvälja kujul). Mõisaajal olnud Aasuvälja Väätsa mõisa kahepäevakoht. 1853.–1855. a kaardil on märgitud nii heinamaa (Ahso Heinama) kui ka põlluvahikoht (Ahso). 1902 on mainitud Väätsa mõisa, Aaso talu ja Aaso heinamaa vahel viimasest läänes põldu Aaso wälli. Oja ääres oleva küla nimi on saadud talunime vahendusel sõnadest aasu ’jõeaas, heinamaa’ + väli : välja. Külaga on 1977 liidetud ↑Nõmme, Väätsa asundus ja osa Jõekülast (1945 Jõe, u 1900 Вяца). – MK
 EAA.3724.4.520, L 1;  EAA.3724.4.524, L 1; EVK; KNAB

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
● Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud. – MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).  A2
● Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8

Altküla2 [`alt‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Voka mõis).  B2
● Küla ajalooline nimi on Kärilõpe ehk Karilõpe (1426 Kerileppe, 1726 Kirrilep, 1796 Kerrilep, 1871 Kärrilep). XX saj oli ta pikka aega Toila küla, praeguse aleviku osa, hiljemalt 1945 Toila-Altküla, 1977–1997 oli Martsa küla osa, al 1997 Altküla. Küla asub Toila alevikust edelas oja kaldal. Vrd Altküla1. – MK
EVK; Mellin; Monumenta: V, 29; Rev 1725/26 Vi: 191

Andja [`andja] ‹`Andja ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Addinal, 1241 Adnæias (küla), 1406 Adnyel (küla ja mõis), 1489 Addynal (mõis), 1732 Andia.  C3
● Küla oli mõisa kõrvalt kadunud 1489. 1920. a-tel rajati asundus, 1939 nimetati külaks. L. Kettunen toob võrdluseks tegijanime andja ja oletatava isikunime *Andjas : *Andja, kuid peab nime lõpuks siiski etümoloogiliselt läbipaistmatuks. Oja ääres oleva küla nimi võis olla ka kaheosaline *Adinoja või *Adinjõe, kus algusosa oli isikunimi ja järelosis on tänaseks andnud -ja, kuid praeguste andmete juures jääb see pelgaks oletuseks. Andjaga on 1977 liidetud Andja-Paasküla (1922; külana 1796 Paaskül). Andja piiresse kuulub praegu ka Ubja-Vanamõisa (1970), Ubja kaevanduse hääbunud asula Aresist põhjas. – MK
EO: 43–44; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 308; KNAB; Mellin

Ange [`ange] ‹-sse› Pär – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paikuse vallas (Vaskrääma mõis), 1816 Ange (talu Rääma mõisa all).  A2
● Külana 1923. a nimekirjas, liidetud 1977 Tammuru külaga. Nimi võiks lähtuda sõnast hang : hange (ang : ange, ange : ange, anges : ange) ’(lume-, liiva- jne) hang’. Küla asub kohas, kus kaks jõge, Vaskjõgi ja Kabli oja, ühinevad, jõgesid on mainitud näiteks 1833 (Wask- und Ang-Jöggi). Ange tugevaastmeline nimekuju jätab ka võimaluse, et külanimi on lühenenud kujust Angjõe. Vrd Angla. – MK
EAA.567.3.161:166, L 161; EAA.1865.2.168/15:16, L 17p; EMS: I (2), 355; ÜAN

Anija ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Annia, Hannijöggi (kuni 1848), 1241 Hanægus, 1355 Hæniyekke, 1482 Hanneyecke, 1537 Hannyyocky, 1692 Hannejoggi, 1782 Annijöe, 1848 Anija.  B4
● 1355 on olnud veel küla Pirsu (Pirsen) mõisa all, XV saj on mõis toodud Anijale. Kohalik kirikuõpetaja H. Ch. Wrede ütleb kirikukroonikas XVIII saj algul, et mõisa asutas Hermann Zöge ja algul kutsuti mõisat tema järgi nimega Hermsa. 1491 on tõesti öeldud, et Hermann Soie oli Anija sarase („Marke“ zu Hannejege) omanik. Mõis oli talle läinud 1482, see oli ühtlasi mõisa esmamaining; küla enam ei mainitud. Küla peab olema saanud oma nime *Hanejõelt, kuid selle asukoht pole selge. 1692. a kaardil on mõisast edelas järv nimega Hannejogge Jerwe (praegu Anija soo), millest voolab välja väike Soodla jõkke suubuv nimeta oja, praegune Anija oja. Järve nimi võib olla tuletatud mõisa nimest. Eeldanuks nimesid *Hanejärv ja *Hanejõgi. Siiski on see oja külanime lähtena tõenäolisem kui M. Kampmaa väide, et *Hanejõgi on Soodla jõe vana nimi, millele P. Johansen lisab, et Soodlasse suubuva Ambla jõe teine nimi on Ini-jöggi. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on latiniseeritud vorm liitega -us. Mõisanimi jäi saksa keeles esialgu püsima, eesti keeles aga lühenes -jõgi : -jõe ja-lõpuks. XIX saj keskel (P. Johanseni järgi pärast a-t 1843) muudeti ka saksakeelne mõisanimi eestikeelsele kasutusele lähemaks. Anija oli 1920. a-test asundus, al 1977 küla. – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 19;  EAA.1.2.C-III-50; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EM: 57; EO: 42; Hupel 1774–1782: 426; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 284, 347; KNAB; LCD: 46r

Arava ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas (Pikva mõis), 1429 Harowe (küla), 1621 Arraff (karjamõis), 1726 Arrawa Hans (hajatalu peremees), 1871 Arrawa.  A1
● Kui oletada, et nime esialgne kuju oli u-line, võiks algseks lähtekohaks olla haru. Seda oletust toetab maastikupilt (küla lähistel hargneb Jägala jõgi mitmeks lisajõeks). Ka a-lise algkuju puhul vrd ara ’haru’, samas saaks seda kõrvutada oletatava muistse isikunimega *Ara. Nimelõpud -ve ja -va võivad olla lühenenud mitmest sõnast, neist tüüpilisemad on -pea ~ -pää, -vahe, -õue. Võimalik on ka sõna -oja asendus va-liitega, nagu see on toimunud nt Jüri khk Harjuva talunimes. D.-E. Stoebke loendis esineb liivi muistne isikunimi Arowe, mida eristab siinse nime vanimast kirjapanekust vaid sõnaalgulise h puudumine. Pole võimatu, et isikunimel esines kunagi ka h-line variant (vrd Hara-nimed, nagu Hara, Haravalta jne), seega on liittüvelise päritolu kõrval teine võimalus lähtuda ühest isikunimest. Nime kirjapanekud toetavad väidet, et sõnaalguline h kadus Põhja-Eesti murdeist XVII–XVIII saj paiku. 1977 liideti Aravaga Jõeääre ja ↑Tapi küla, esimene kuulub praegu osaliselt ka Pikva alla, teine Vetla küla piiresse. Vrd Arase. – TL
Bfl: II, 347; BHO: 23; EES: haru; Joh LCD: 548; Laansalu 2011: 121; Rev 1725/26 Ha: 325; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 16, 161; Tärk 2010: 54
Märkus. Etümoloogiat täiendatud. 2019-08-25T17:00:24.

Aseri ‹Aseri ~ -sse› VNg – alevik Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Asserien.  B3
● Aseri küla (1796 Asseri) lähedusse rajati Koogu-Aseri mõisa maadele 1899 tsemendivabrik, mille juurde 1920. a-tel tekkis töölisasula, pärast Teist maailmasõda alevik. Aleviku üks alusasula oli Aseri küla, 1534 on mainitud nii mõisat kui ka küla (Aszeryn). Mõlemad asuvad tänapäeval ↑Aseriaru küla piires. Mõis Ass[erie], mille P. Johansen on samastanud Aseriga (nurksulgudes on ilmselt Johanseni lisandus), oli tema järgi olemas juba 1367, seda on aktsepteerinud ka H. Ligi. Aserist pärineb ilmselt vasallisuguvõsa Asseryen, millest on teateid XIII saj-st ja kelle esiisa Acerus (omastav Aceri) mõisale nime andis. Johanseni järgi tuleneb mõisanimi vasallisuguvõsa nimest, kuid võiks olla ka vastupidi, küla võis anda nime suguvõsale. L. Kettunen on nime pidanud raskesti etümologiseeritavaks ja seda see on. Kui algne oli külanimi, siis võis see lähtuda isikunimest: dokumentides kujul As esinev nimi on muistse mehenimena Eesti alal esinenud veel XVI saj. 1977 liideti Aseriga Meriküla (1433 Merikulle) ja Uusküla (1922; 1945 Aseri-Uusküla). Meriküla jätk kagus üle oja oli varem Kukruse ehk Kukuruse küla (1844 Kukkers, 1913 Kupkurause). – MK
BHO: 350; EO: 181; Joh LCD: 841; Johansen 1932: 19; KNAB; Ligi 1961: 341; Schmidt 1844

Eametsa1 [`ea‿metsa] ‹-`metsa› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Pööravere mõis), 1662 Öhhamettz Jahn (talu Lehu küla all), 1797 Eamets (küla).  C3
● 1977–1997 oli Lehu küla osa. On väike võimalus, et nime esimese kirjapaneku Öhha- on arenenud sõnast oja. Eametsa osad, XX saj alguses paiguti ka külad, on Jüriksma (1797 Jürriksem) ja Seli (1797 Selli). Vrd Eametsa2. – MK
BHO: 57; EAN; KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 84

Eametsa2 [`ea‿metsa] ‹-`metsa› Pär – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), 1638 Ochametza, 1680–1684 Öhametz Byy, 1726 Oamezsher Dorff, 1751 Eha Metza Jaan, 1839 Oeametz.  B1
● Küla keskosa kadus pärast Teist maailmasõda Pärnu lennuvälja rajamisel. Kirjapanekute põhjal võib e või ö olla hiline. Võimalik, et nime algusosa lähtekohaks on oja. Siiski tuleb o-lise esmamainingu puhul arvesse ka uht : uha ’raiutud mets, risu’, uhk : uha ’jää peale imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, milles u võiks olla madaldunud h ees. Vrd uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. – MK
BHO: 57; EAA.1000.2.956:5, L 4p; PTK I: 255; Rev 1638 II: 32; RGADA.274.1.229/3:98, L 962p; Roslavlev 1977: 42; Rücker

Eense [`eense] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Eensa PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Sõõrike-Parasmaa mõis), 1500. a-tel Igentack, Igentak, 1565 Igentack, 1624 Hehentagk, 1638 Heyentak, 1724 Hintack, 1839 Entsa.  B3
● Küla on kuulunud Saare-Lääne piiskopile ja seejärel oli Koonga mõisa all. 1977–1997 oli küla ametlikult liidetud Vahenurmega. Eense nimi on olnud kaheosaline, järelosa -taguse on andnud tänapäevaks -se. Kui esmamainingu g lugeda g, siis algusosaks on võinud olla isikunimi Iga ajaloolise omastava lõpuga -n, mis selles nimes on säilinud. Väike võimalus on ka, et nime algusosa on lähtunud sõnast jõgi, lääne poolt vaadates asus küla üle Naravere oja. Kui lugeda esmamainingus j, siis on aluseks hiis : hiie (I. Arens, rahvapärimus) ja XVII–XVIII saj oli külanimi *Hiietaguse. Vrd Mäeküla5. – MK
Arens 196?: 11; BHO: 59; EAA.1.2.932:13, L 11; EAN; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 26; Rev 1638 II: 21; RGADA.274.1.182/6:84, L 565p; Rücker; Stackelberg 1926: 181

Elbiku ‹-le›, kirjakeeles varem ka Õlbiku = Ölbäck [`ööl`bekk] ‹-i›, kohalikus pruugis Älbäcken ~ Älbicken Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Riguldi mõis), 1539 Elbeke, 1565 Elebecken by, 1613 Ellebeck, 1627 Ölebeck, 1798 Oelbek.  C2
● 1977–1997 oli Tuksi küla osa. E. Lagman lähtub nimekujust *Älbäcken, millele viitavad nii XVI saj kirjapanekud kui ka säilinud murdekuju Älbicken. Nime algusosa koosneb tema järgi rootsi sõnast äle ’lepik’ (kollektiivvorm sõnast al ’lepp’, vrd ka Telise). Järelosa on rootsi bäck ’oja’, mis kohapealses murdes hääldus bikk. Älbäcken on seega algselt loodusnimi, mis on viidanud lepikus olevale ojale. XVII saj alguses näib algne kuju olevat kirjapanijatele, kes rääkisid ehk rootsi kirjakeeles, muutunud arusaamatuks ning nad on nime seostanud sõnaga öl, murdes eel ’õlu’, vahest oja õllekarvalise värvi põhjal. Nime seostamine õllega on tõenäoliselt rahvaetümoloogia. Elbiku lõunaosa on ↑Roosta, endine küla. – MB, MK
Danell 1951: 489; Johansen 1951: 236, 241–242, 246; Lagman 1964: 18, 35, 50, 58–59, 71–72, 134, 210; Russwurm 1855: I, 123, 125; Wieselgren 1960: 14

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
● Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Habaja ‹-le ~ -sse› Kos – alevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Habbat, 1417 Appa (küla), 1462 Hapaie, 1501 Appay (küla), 1633 Abbiat (küla), 1695 Habbat (mõis), 1732 Habbaja.  C2
● Habaja mõis eraldati Ojasoo mõisast 1646. 1920. a-test asundus, al 1977 küla, 2011 alevik. Habaja nime algusosa võib pärineda puunimetusest haab. Nimelõpu -ja lähtekoht võiks olla -oja või -jõe, kuid leitud nimekujud ei ulatu ajas piisavalt kaugele, et selles täit selgust saada. 1977 liideti Habajaga kunagisest poolmõisast alguse saanud Saumetsa küla. – TL
Bfl: I, 119, 243, 617; EAA kinnistud; ENE-EE: III, 271; KNAB

Hammaste ‹Hammaste›, kohalikus pruugis Amastõ, kohalikus pruugis harva Amasi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1456 Hames, 1582 Hamosth, Hamoizy mlyn (küla ja veski), 1588 Amast, 1627 Hammast, Hammasta (küla ja veski), 1713 Hammasist (seestütlev).  B2
● 1582 on Hammaste kuulunud koos Lootvina külaga Tähtvere mõisa alla, külas on olnud ka Vana-Kastre veski. 1588 on küla olnud Ahja mõisa all, kust läks XVII saj lõpupoolel vastrajatud Kurista mõisale. Varem on küla asunud põhiliselt põhja pool oja. L. Kettunen esitab 1456. a kirjapaneku võrdluseks soome isikunime Hamainen. Kuna ste-lõpulised kohanimed on tekkinud enamikus isikunimedest, lisab J. Simm siia võrdluseks hulga saksa isikunimesid. Ta juhib tähelepanu sellele, et 1744 ja 1758 nimetatakse samas külas talupoega Hamma Märt (tegelikult on küll mainitud ainult sellenimelise talupoja maad) ning Haljalaski on küla nimega Amma (↑Ama). Viimati nimetatud küla esineb juba Taani hindamisraamatus (siiski sõnaalgulise h-ga), seega võib mõlema nime puhul tegemist olla muistse eesti isikunimega. Küla loodeosa nelja taluga, sh Uiga, on rahvakeeles Uigaots. ¤ Suurte sõdade aigu Tartust Räpinani ei ole kuke laulu kuulda ollu. Siss om Ammaste küläst löütü üt´s inimese jalg ja amba ja pantu Ammaste külä. (1951) – MJ
BHO: 99; EO: 215; Joh LCD: 346; KN: 1951; LGU: I, 375; PA I: 53, 56, 258; Rev 1624/27 DL: 50–51; Rootsmäe 2016: 288–289, 357; Simm 1973: 26, lisa 14; Simm 1975a: 181–182

Hanikase ‹-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ ‹-`kastõ ~ -kasilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
● Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanik ’õlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´‿kalsa ~ *Haan´‿kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hargla2 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ ‹-dõ› Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Hergel (talu), Hergil Jacob, Hergil Ifwane (talupojad), 1922 Hargla alevik.  C4
● Küla koht on vana, varem on seda nimetatud Taheva külaks (1805 Taiwola). 1627 oli Hargla oja peal kaks või kolm veskikohta, a-st 1688 on teateid kiriku ehitamisest oja vasakkaldale. Praegune kirik asub paremkaldal. Paremkaldal ja maanteest Mustjõe poole oli Hargla talu (Hergel). Vahest kõrtsi ehituse tõttu asustati see talu hiljem ümber Kallimõtsa. XIX saj algupoolest hakkas kirikuasula kasvama. Kirikumõisa maale, mis küündis kirikust koolini, ehitati palju väiksemaid elamuid, tekkis alevik, mis 1977 muudeti külaks. Harglas on XIX saj lõpul asutatud esimesi maa-apteeke. Aegade jooksul on Hargla nime kandnud paljud Hargla oja äärde asutatud kohad: veskid, kirik, talu ja küla. Hargla jaguneb kaheks, põhja pool on Kerikumõisa, lõuna pool Pilpakülä. Harglaga on 1977 liidetud Meosõ (Meose), Mälgi ja ↑Tammõkülä; küla piiresse põhjas jääb ↑Essemägi. Vrd Hargla1, Taheva. – MF
BHO: 103; Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.590:2, L 1p; EAA.1295.1.754:78, 92, L 75, 89; KNAB; Rev 1624/27 DL: 96

Hoboala [hobo‿ala] ‹-`alla›, rahvakeeles ka Ala‿külä Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Karste mõis), 1582 Obola, 1584 Obolia, 1627 Hobboall, Hobbola, Hobbdalle Jerwe (küla ja järv), 1685 Hobbohall Byy, Habbohal Siön (küla ja järv), 1723 Dorf Hobdall, 1783 Hobbola Körtsi Peter, 1903 Hobboalla.  B2
● Algupäraselt on tegemist põlise nimega, Hoboala oli küla Kaagvere mõisa lahustükil. XVIII saj-st, kui lahustükile rajati Jõksi mõis, hakkas vana külanime ka rahvakeeles välja vahetama Jõksi nimi. Hoboala nimi säilis oja (üks Võhandu jõe olulisematest ülemjooksudest) ja kõrtsi nimes. XX saj ongi mõistetud Hoboala nime all kõrtsi ümbrusse jäävat talurühma, ametlik küla pole ta olnud. Rööpselt on seda kanti kutsutud Jõksi Alaküläks. Vastanduv Mäekülä ehk Jõksi paikneb praegu osaliselt Valgjärve ja osaliselt Kanepi vallas. Hoboala koos Mäekülä põhjapoolse osaga oli 1977. a-ni samuti ametlikult Jõksi küla, siis liideti see Mügra külaga. Hoboala nime tähendus ja algupärane struktuur pole selge. Võiks oletada, et tegemist oli la-lõpulise külanimega *Hobola või *Obola ja osis -ala on nimesse tekkinud hiljem, kui kõrtsi ümbruse alumist asendit hakati mõtestama kõrgemal paikneva ülejäänud Jõksi küla suhtes. Samas on XVII saj kirjapildid väga varieeruvad, mis räägib oletusele vastu. Nime järelosa võis alata kaashäälikuga, mis oli XVII saj juba kadumas ja mida seepärast märgiti erinevalt, nii h kui ka d-ga. Sel juhul võiks oletada näiteks nimekoostist hobo ’hobune’ + *hala või *halla, äärmisel juhul isegi hobo + jala. Lõpuks võib vana külanimi lähtuda Jõksi järve kui suure ja piirkonnas dominantse järve põlisest nimest, mis võib pärineda läänemeresoome-eelsest keelevormist. Vrd Jõksi1. – ES
 EAA.308.2.173, L 1; EAA.1267.1.286:90, L 170;  EAA.3724.5.2829, L 1; PA I: 87, 136; Rev 1624/27 DL: 65, 109–110; RGADA.274.1.174:520, L 513p

Jandova ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› ~ Jandovina Se – küla Petseri rajoonis ja vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Индовино, 1882 Ендавино (võsselok), u 1900 Ендовино (talu), 1904 Jandova, Ендовино́ (puustus), 1923 Endovino (talu), 1943 Jandovo (talu), 1949 Индовино (küla).  A1
● Asula kujunes arvatavasti alles XIX saj paari talu Paatskohka (Пачковка) külast eraldumisel. Siis kuulus see Raagosina (Рагозино) kogukonda ja Petseri kogudusse. 1943 taluna Väiko-Paatskohka küla all. Kui otsida kohanimele eesti päritolu, siis vrd jandu, jando ’tülinorija’ või jandal, jantal, jandus ’jant’. Vene sõnavara põhjal saaks lähteks ендова, яндова ’(kõhukas) nokaskann, nokaskauss (Vana-Venes); (katuse) neel; väike ümar, järve või oja kaudu seotud laht’. Venemaal on Jendovino (Ендовино) küla. – AK
Academic; Eesti SK 10; Hurt 1904: XX; KN; NL TK 25; SeK: 33; Truusmann 1897b: 15–16; Vasilev 1882: 92; VMS; ÜAN

Jõeranna [`jõe‿ranna] ‹-`randa›, kohalikus pruugis `Jöö‿ranna Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), u 1900 Іоэранна (talurühm), 1913 Іоэранна (küla), 1923 Jõeranna.  C2
● Küla asub Jõesuu lahe ääres, millesse suubuvad Allikoja ja Jõeranna oja. Külas on Jõe talu (1798 Jöe, vrd lisanimena Kõrgessaare mõisas 1660 Jöggi Tönnis). – MK
Ariste 1938b: 31; EAA.1.1.66:10, L 7p; KNAB; Mellin; ÜAN

Jõesse [`jõesse] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Jõesoo Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Jesse, 1498 Jesse (mõis), 1732 Josa m., 1765 Jeß, 1913 Jöesa m., 1923 Jõesoo (asundus), 1945 Jõesuu.  A1
● Asub Tabra oja ääres. Jõesse oli a-st 1821 Võnnu mõisa kõrvalmõis, mis 1867 ühendati Võnnuga, kuid säilis omaette kinnistuna. Jõesse küla oli 1977–1997 Ehmja osa. Nimi sisaldab sõna jõgi, kuid pole selge, kas nimi on algselt liitnimi või tuletis, näiteks jõene : jõese. Mõisast edelas oleva Jõesse vana küla nimi on olnud Varese (1844 Warreks, u 1900 Варесе). – MK
Bfl: I, 578; BHO: 147; EAA kinnistud; EAN; KNAB; Schmidt 1844; Thor-Helle 1732: 319; ÜAN

Jõetaguse1 [`jõe‿taguse] ‹-sse ~ -le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Pagari mõis), 1583 Jegentack.  B4
● 1670 osteti Jõetaguse (Jöhntacken) Pagari mõisale. 1977–1997 oli ametlikult Pagari küla osa. Pagari poolt vaadates jääb Jõetaguse tänapäeva Raudi kanali taha, seal võis enne süvendamist olla oja või jõgi. – MK
BHO: 149; KNAB

Jätukolga [jätu‿kolga] ‹-`kolka ~ -sse› Sim – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1923 Jätokolga (küla).  C3
● Jätukolga ilmus kaartidele 1920. a-tel. Liideti 1977 Veneverega. Oli varem mõisatööliste küla, XX saj muutus asunikukülaks, kui sealsed väikekohad maad juurde said. Nimi tuleb kas sõnast jätt : jätu ’oja’ või jätt : jäti ’jäätmaa’+ kolk : kolga ’kõrvaline koht, nurk’. – MK
EMS: II (7), 343; EVK; KNAB; ÜAN

Kaansoo [`kaan‿`soo] ‹-sse ~ -le› SJn – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vastemõisa mõis), 1704 Kanso Hannus (talupoeg Vastemõisas), 1797 Koaso, Kanzo (küla ja kõrts).  C4
● Tänapäeva nimekuju järgi on nimes sõna kaan : kaani ’rõngasuss (Hirudinea)’, mis koos järelosaga soo esineb teisteski kohanimedes, kuid seda on raske ühendada kirjapanekuga, millega on nime seostanud Balti kohaleksikon (BHO): 1599 Kubanczo Anus, 1638 Koanss Juergen. Võimalik, et algselt oja vasakkaldal olnud küla oli teise nimega, hiljem on kõrtsinimi saanud külanimeks. Kaansooga on liidetud Alt-Kaansoo ja Kaansoo-Ojaküla (1930. a-test) ning Pärassaare (1601 Perraser Jaack, 1816 kaks talu – Perresare Iurry ja Perrasare Hans, 1839 Perrasaar). – MK
BHO: 178; EAA.567.3.99:40, L 42p; EAA.1865.3.255/5:37, 38, L 37p, 38p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 108; Rev 1638 II: 88; Rücker

Kaarnajärv [`kaarna‿`järv] Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Otepää külas, 1628 Surri, Suri Jerw, 1628 Karnamah (talu), 1638 Karme, Kormant (küla), 1685 Karnama Jerw, 1867 Karnatz Jerw.  A1
● 1628. a revisjonis on järve nimeks veel Suurjärv. Samal ajal on olemas olnud *Kaarnamaa (Karnamah) talu ja järvest ida või kirde pool küla (1638 Karme ja Kormant). Hiljem külanimi kadus ja küla kohale tehti Anne ehk Kaarna karjamõis (sks Annenhof). Järvenimi vahetus XVII saj lõpuveerandil. Endisele külale ja järvele on nime andnud läheduses olev kahe tipuga silmapaistev Kaarnamägi Vana-Otepää külas, mille jalamil on praegugi Kaarnamäe talu. Mäenime aluseks on linnunimetus kaarna(s) ~ kaaren. Nimeahel on siis olnud selline: Kaarnamägi › Kaarnamäe järv › Kaarnajärv. Järvest voolab välja Kaarnaoja. See on tekkinud juba järvenime eeskujul. Oja äärde allavoolu Kastolatsi küla maale on tekkinud veel uus Kaarna-nimede pesa. Seal on samuti Kaarnamägi ja Kaarna talud. – MF
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.2059.1.169, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 107–109; Rev 1638 I: 10–11

Kaavere1 [`kaavere] ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Kawershof, 1560 Kavers hoff (mõis), 1583 Kawier (küla), 1797 Kawershof, Kawri M.  C2
● Esimesena on märgitud mõisana, hiljem oli ühendatud Põltsamaa mõisaga, millest eraldati 1750. Al 1855 fideikomiss koos Kurista ja Kaave (Lai) mõisaga. Arvatakse, et nimi pärineb kunagisest omanikunimest von Kawerist. Kaavere kirdeotsas asus varem Oja ehk Oe karjamõis (1797 Oja küla ja kõrts). – MK
BHO: 206; EM: 116; Mellin; PA IV: 22

Kamali ‹-sse› Hls – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Vana-Kariste mõis), 1601 Kammell, 1797 Kam̄akülla.  C3
● Juba 1601. a maining asetab küla Vana-Kariste mõisa alla. Küla asub künkal Tõlla oja kaldal koha lähedal, kus Tõlla oja suubub Halliste jõkke. Nime etümoloogia ei ole selge, võrdluseks võiks tuua taimenimetuse kamel : kameli, kammel : kammela ’kummel’ ja kammal : kambla ’suur tükk’, jääkammal ’jäätükk’. Kamali idaosa tuntakse Sosi nime all. – MK
BHO: 173; Rev 1601: 146; Wd

Kanguristi [`kangu‿risti] ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Vasta mõis), 1881 Kangoristi (küla), u 1900 Кангуристи (küla).  A3
● Vabatküla, kutsutud ka Kangruristiks Kangru talude järgi, on koosnenud kolmest osast: lõunapoolne Aruvälja, läänepoolne Lepiku ja kolmest perest koosnenud Kivastiku põhjas, peredel 4 vakamaad. Küla vanemaid talusid on Jaanimäe. 1977–1997 oli küla ametlikult Vasta osa. Pärimuse kohaselt kutsutud küla ka nimega Konglaristi. Kongla koht ise (1716 Konkla Tenno, 1782 Kongla Simmo, lisanimi oli kasutusel juba XVII saj, sest 1640 peeti Pada mõisas Kongla Anne nõiaprotsess) jääb põhja poole, Iila külla. Kanguristi küla asub Kongla oja ääres. Külaga on liidetud Aruvälja (1922) ja Lepiku küla. ¤ Kongla nimi olevat tulnud Kunglast, kuninga sängist. Konglaristi aga Kongla jõe ristis kallaste järgi Vasta Kongla-Nigula talu kohal olevate allikate juures. – MK
EAA.3.1.451:153, L 109; EAA.1864.2.IV-3:551, L 540p;  EAA.3724.4.1810, L 1; EAN; ENE-EE: VII, 135; EVK; KN; KNAB

Karisilla [kari‿silla] ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Новинки (küla), 1585 Новинка, 1750 Новинки, u 1790 Навинка, 1855–1859 Новинокъ, 1885 Karisilla, 1904 Karisilla, Нови́нки, 1922 Novinki, 1923 Karisela, Novikna.  A2
● Küla kuulus 1750 Petseri kloostrile, kiriklikult allus Värska kogudusele; 1882 ka Väike-Rõsna kogukonnas. Kohanime algusosa võib tuleneda isikunimest Kari (lühend Makariosest) või lisanimest Karinov (Кариновъ). Algusosa oleks loogiline seletada ka sõna kari : karja abil, st *Karjasilla (K. Pajusalu). Vene kohanimi Новинки tuleneb ehk sõnast новое ’uus’, seega siis „uusküla“. Vrd vanavene keeles новина ’uue (saagi)koristuse esimene saak’. Pihkvamaal on mitu Novinki (Новинки) küla. Külast voolab läbi Karisilla oja (1855 Руч. Новинской). Karisillaga on 1977 liidetud Pluitsa ja Rõsna-Mõtsa (Rõsna-Metsa) küla. Viimase lõunaosa on Puustuse (ehk Teksina, vn Декшино). Vrd Karijärv. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882;  EAA.298.2.71, L 15; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVI; PGM 1785–1792; Pskov 1988; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; SeK: 38; Selart 2016: 98; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 45; Tupikov 1903: 566; VMS; ÜAN

Karjasoo [karja‿`soo] ‹-sse ~ -le›, kirjakeeles ka Karjassoo ~ Karjasoo-Ojaküla ~ Ojaküla SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis).  A4
● 1930. a-tel nimetati Ojakülaks, 1945. a nimekirjas oli Karjassoo, hiljem kuni 1977 Karjasoo-Ojaküla. Nimi pärineb algselt loodusnimest lähtunud Karjasoo metsavahikohalt. Ojaküla nimi oli pandud Arjadi oja järgi. Karjasoo piiresse kuulub praegu Hüpassaare (↑Kibaru). 1977 liideti Karjasooga ↑Toonoja küla. – MK
KN; KNAB

Karvoja [`karv‿oja] Mär, Rap, Vig – jõgi Rapla maakonnas Märjamaa ja Rapla vallas.  B1
● Vigala vasakpoolne lisajõgi, suubub Vigala jõkke Jõeääre ja Kiilaspere küla kohal, vrd 1935 oja ääres läänemurdeline talunimi Karboja (u 1900 Карва talu). Nime tänapäevakuju lähtekohaks on karv : karva + oja, kuid nime motiiv jääb selgusetuks. – MK
Eesti SK 10; ERA.T-3.1.647, L 1; Keskkonnaregister

Kihlevere ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kihlivere Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Kichlefer, 1241 Kyllæuæræ (küla), 1363 Kylevere, 1586 Kyliwer, Killifer, 1782 Kiglefer (Kichlafer) oder Köndes.  A4
● Mõis, mis varem oli ehk Kõnnaste nime kandnud (sks Kondes), nimetati Kihlevereks u 1700. Põline Kihlevere küla mõisastati XVIII saj täielikult. 1920. a-test Kihlevere asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on vere-lõpulise nime algusosa seostanud sõna kihl : kihla ’pant, kihlvedu, leping’ mitmusevormiga, sõna algseks tähenduseks peab ta pantvangi. Kõnnaste küla (1241 Køndos) oli müüdud juba 1542 Hõbeda mõisale. Külanime lähtekohaks on kõnd : kõnnu. Tänapäeval moodustab Kõnnaste Kihlevere ja Hõbeda küla piiriala Ojaveski oja läänekaldal. 1977 liideti Kihleverega Karjametsa (1922), mis tekkis Undla mõisa kirdesopis oleva karjamaa kõrvale Hõbeda mõisa maale. – MK
ENE-EE: IV, 489; EO: 23, 277; Joh LCD: 444, 462; KNAB; Tammik 2003: 384

Kihme ‹-le› JMd – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas (Roosna-Alliku mõis), 1564 Kinbecke, 1637 Kimia, 1648 Kimbye, 1716 Küchmia, 1898 Кихме.  C3
● 1950. a-tel jagati Kihme küla halduspiiridega kaheks, läänepoolne osa liideti 1977 Kaalepiga. Kihme nime lähteks võib oletada *Kihmoja (vrd kihmama ’ahnelt jooma’). Varaseimad kirjapanekud on alamsaksakeelsed, kuid nime lõpp oli sama tähendusega (becke ’oja’). Juba XVII saj-ks oli eestikeelne lõpp -oja lühenenud ning n asendunud m-iga. Alles XIX saj lõpust on teada e-lõpuga nimekujud. Küla lõunaosa kandis veel XX saj algul Härjapea küla nime (1564 Suicke, 1648 Hernipehe, 1694 Sucka oder Heriapäh); 1920. a-tel nimetati see Kihme I külaks ning põhjapoolne Kihme II külaks. – FP
Bfl: II, 615; EAA.1.2.933:25–26, L 25, 26; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 177; EAA.3.1.450:90, lk 167; EMS; ERA.2529.1.5:3; ERA.T-6.3.687; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 146

Kiva ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis, Karula mõis), 1697 Kifwi oija (kolm talu ja jõgi), 1796 Kiwioja, 1871 Kiwwa (talu?), 1895 Кива, 1931 Kiiva.  B2
● Vainupea jõest lääne poole jääv osa Kiva külast kuulus Karula, idapoolne Kandle mõisale. 1782 on Kiva talu loetud Pajuveskile kuuluvaks. Talu ja küla nimi tuleb jõenimest, mis 1697. a kaardil on kujul Kifwi oija (praegune Vainupea jõgi). Kiva nimi tuleneb sõnadest kivi + oja. Kiva koosseisu kuulub lõunaosas endine Palli küla (1871, 1931 Palli), mille nimi tuleb Ariste järgi isikunimest Pall : Pallu ~ Palli. – MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; EO: 102; ERA.T-6.3.1120, L 3; EVK; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 105

Kiviora [kivi‿ora] ‹-`orga ~ -le›, kirjakeeles varem Kivioru Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1566 Каменнымъ ручьемъ вверхъ, Исъ Каменого ручья (jõgi), 1588 za kamieniem ruczaiem (puustus), 1638 Kywiora Pustus, 1684 Kifwiorra Andres, 1782 Kiwwiora Andre, 1820 Kiwwiorra (küla), u 1920 Kivioru, 1952 vn Каменка.  B4
● Hajatalu ja XIX saj-st alates küla on saanud nime oja järgi. Esmamainimisel kirjeldatakse Liivimaa piiri „Pedetsi jõelt Kiviora mööda üles kuni kivini, millel on rist“. Võimalik, et Kiviora ongi saanud nime mainitud piirikivi järgi. Vanemas võru keeles tähendab ora oja. Väikese, praegu ametliku nimeta oja Petserimaa-poolsel kaldal oli XX saj talu nimega Kamenski. XX saj muutus külanimi ora-sõna hämardumise tõttu rahvaetümoloogiliselt Kivioruks, 1997 vana nimi taastati. Vrd Orajõe1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:26, L 26; EAA.1271.1.224:228, L 859; Eesti SK 10; Eesti TK 42; NL TK 25; PA I: 30; Rev 1638 I: 160, 174; Selart 2016: 118; VES: kivi

Kobruvere ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1584, 1599 Kobrower (küla Vastemõisa all), 1638 Kobberofer.  B1
● Kobruvere kui vere-liitelise nime algusosa võib olla isikunimi, mis lähtuks loomanimetusest kobras, kuid häälikuliselt lähedasem oleks murdeline taimenimetus kober (kopr) : kobra ~ kobru (’Arctium L.’) või kober : kobru ’vaht’. Kobruverega on liidetud osa Vaalamäest (↑Vastemõisa). ¤ Kobruvere küla samas vallas olevat pärit väga vanast ajast ja saanud oma nime sellest, et vanasti, külast läbivoolava oja kaldal, asunud kobrad. Küla nimetatud varem Kobrupereks, kuid sakslaste siia tulles hakatud teda Kobruvereks nimetama. Samuti on teisi vere-ga lõppevaid paiku vanasti nimetatud -pere. (1926) – MK
EO: 307; KNAB; P XVI: 217; PA IV: 174; Radar SJn: 1926; Rev 1638 II: 90; VMS

Koikküla [`koik‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koik‿külä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koova‿külä Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
● Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + külä › Koikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97

Kose2 ‹-le›, kohalikus pruugis Kosõ ‹pääle ~ -lõ›, rahvakeeles varem Kosõ‿`päälne Rõu – alevik Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa mõis), 1775 Kossa oja.  C1
● Koseojana on traditsiooniliselt tuntud Koreli oja keskjooksu Verijärvest ülevalpool (1775. a kaart on Rootsi-aegse kaardi koopia). XIX saj tekkisid sinna Koseoja ja Koseoru talud, Võru–Kasaritsa sellal vähem kasutatud otseteele jäi orukoht nimega Kosõpäälne. Hiljem on Kose asustusnimi enda alla võtnud Otkamäe küla, Kirepi veski ümbruse, Valgjärve ja Pappjärve kalda, kus paikneb tänane Kose alevik (kuni 1977. a-ni küla). Kose nime all tuntakse ka Võru linna servaala Taara kasarmute ja aleviku vahel. Kose nimi tuleneb oja omadustest sellel lõigul, kuid pole teada, kas see sõna tähendas koske-kärestikku tänapäeva mõistes. Rõuge ürgorg Kiidil kannab samuti nime Kosõorg ja ka seal iseloomustab seda kohta eelkõige oru suur sügavus, mitte vooluvee kärestikulisus. Siiski on kiire vool ja vee kohin neile kohtadele iseloomulik kevadise suurvee ajal. Vrd Wiedemanni sõnaraamatu kosk ’jõkke kividest laotud tamm’. Võib-olla peetigi Lõuna-Eesti Kose kohanimede juures silmas hõlpsat paisutatavust. Kossõorg Viitinas võib olla sama algupära, kuid võib olla ka saadud saksakeelsest mõisanimest Kosse. Vrd Viitina. – ES
EAA.2072.3.56a; Vene TK 42; KN; Wd

Kossolka [kos´s´olka] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Kos´s´elki ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Коше́льки, u 1790 Кашельки, 1849 Кошельки, 1886 Kosselka, 1902 Кошельки Прямые, Кошельки Никулиные, 1904 Kosselka, Прямы́е Коше́льки, u 1920 Košelki, 1922 Košelki-Õige, Košelki Prjamõje, 1999 Kossolka.  B2
● Kossolka koosnes algul kahest osast; praeguse küla läänepoolset osa Nikulinat on esmalt mainitud 1686 (Никулина), küla üldiselt XVIII saj, idapoolse külaosa nimi (Кошельки Прямые) ilmus XX saj algul. Lisaks oli 1882 vesiveski (въ Кошелькахъ) ning võsselok (Väiko-Kossolka, vn выселокъ Кошельки) samanimelise oja (1897 ручей Кошельки) kaldal. Küla oli samanimelise kogukonna keskus, sinna kuulus 21 küla. Kohanime sõnavaraline vaste on vn кошелёк ’rahakott, kukkur, pung’ (P. Päll) ~ кошель ’(nahast) rahakott’ või кошёлка ’paun, märss, korv’ (E. Ernits, vrd Kagu-Eesti kosselga, kosselka ’märss’, vanaslaavi кошь ’(punutud) korv, karp’). Vene кошель on ka ’parv (palkide parvetamisel)’, vrd veel кошельки ’suureõieline käoking’ ning кошелек ’kress’. Tõenäoliselt on külanimi pärit küla läbiva oja (1882 ручей Кошели) nimest. Pihkvamaal on mitu Košeljovi (Кошелёв) nimega kohta. Vrd Kose2, Kossa, Viitina. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 2012: 40; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XXIV; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 51, 93; Setomaa kaart 1999; Truusmann 1897b: 30; Vasilev 1882: 145; VMS

Kosu ‹`Kosku› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1379 Cosko, 1798 Kosso.  C3
● Hajatalude alale jääv küla, mida XIV saj on nimetatud kolme adramaaga külaks. Pärimuse järgi olevat küla asemel vanasti olnud mõisataoline suur talu, mille peremees kinkinud Kuusalu kirikule kella. Selle talu järgi saanud küla nime. Talu on võinud saada nime lähedal voolava Kosu oja järgi. Hilisemal ajal külas enam Kosu talu pole nimetatud, kuid Lõpe talu põllul on muistne matusepaik Naerismägi, mille juures olevat olnud suur kivi. Vrd Kooskora. – MJ
BHO: 260; Johansen 1932: 24; KN; Mellin; Vilbaste 1956: 140–141

Kotka2 [`kotka] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Luutsniku mõis), 1638 Kottke Jaen (tühi talu), 1684 Kottka By, Kotka Peter, 1765 Dorf Kotka.  C3
● Kotka oli 1977–1997 Raagi küla osa. Kotkat on 1684 nimetatud külaks, kuid sisuliselt oli tegemist kahe poolemehe hajataluga. Algselt Rogosi, hiljem Luutsniku mõisa küla ongi alguse saanud talust. Talupoja lisanimi pärineb tõenäoliselt linnunimetusest kotkas. On ka võimalus, et nimi on lühenenud kujust *Kotike › *Kot´ke. Vrd Kotiku (Kot´ku) veski ja oja (Võn Padari) või Koigus 1588. a Kotyko Piotr. Viimasel juhul oleks lisanime taga mõne Gott-algulise eesnime mugandus, nt Gottlieb, Gottschalk. Vrd Kotska küla Petserimaal Laura vallas. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:141, L 136p; PA I: 245; Rajandi 1966: 68; Rev 1638 I: 182

Kruusoja [`kruus‿oja] Iis, Sim, Trm, VJg – jõgi Ida- ja Lääne-Viru maakonnas.  B3
● Tudu järvest u 3,5 km lõunas algav Tagajõe parempoolne lisajõgi. Nime aluseks on kruus : kruusa. Iisakus on selle oja ääres olnud ka Kruusoja küla (u 1900 Крузоя), mis 1977 liideti Kellassaarega, praegu kuulub Peressaare piiresse. – MK
Keskkonnaregister; KN; KNAB

Kulja ‹-le›, kirjakeeles ka Kulje Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1689 Kullioya (küla), 1726 Kullioja, 1796 Kulja.  C4
● 1977–1997 oli Soonurme küla osa. Nimi pärineb loodusnimest. Küla lähedalt voolab läbi oja, mida varem võidi kohapeal Kulliojaks kutsuda. – MK
Mellin; Paucker 1847–1849: II, 47; Rev 1725/26 Vi: 161

Kumma [`kumma] ‹-sse ~ -le› Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), 1241 Compayas (küla), 1412 Kummes, 1441 Cumbas, 1558 Kummes.  A4
● P. Johanseni järgi tekkis hiljemalt XV saj Vredenbeke suguvõsale kuulunud maal *Mõisaküla (1412 Moisenkül), millega koos on 1488 mainitud ka Kummat (Kumis). Hiljem, nt 1558, nimetati sageli „mõlemat Kumma küla“. 1705 on Rootsi-aegsel kaardil „alumine ja ülemine Kumma“ (unter Kumma, ober Kumms), neist ülemine vastab praegusele lääneharule. Teine oletus on, et Kumma külaga on kokku sulanud mitte Mõisaküla, vaid Kiiu küla (1441 Kide, 1488 Kyde), praegu talu Kumma idaharus. Kumma nime võiks ehk seletada sõnaga kumb : kumma tähenduses ’mõlemad (külad)’, kuid tõenäolisemalt soome keeles säilinud sõnaga kumpu ’kink, küngas’, kui samastada see varasema „ülemise Kummaga“. Vanimas kirjapanekus kajastub ilmselt mingi kadunud järelosa (nt oja), mis lühenemisel on põhjustanud nime III välte. – PP
Bfl: I, 111, 175, 1479; BHO: 270;  EAA.1.2.C-IV-102; Joh LCD: 143; LCD: 41v

Kurena1 ‹-le› Pär – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Sauga mõis), 1680–1684 Kurina Byy, 1797 Kurrena.  C4
● Küla, mis koos Sauga mõisaga on kuulunud Pärnu linnale, asub Sauga jõe kaldal. On mõeldav, et nime lähtekohaks on kurg : kure + omastava n + oja, viimane osis on lühenenud. Kurenaga on 1977 liidetud ↑Räägu küla osa, mis paiknes karjamõisa (1797 Rägo) ümber. Vrd Kurena2. – MK
KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 43

Kurena2 ‹-le ~ -sse› Kos – paik (küla) Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1241 Kurkenoy, 1448 Kurenall (küla), 1453 Kurgenoye, 1462 Kurinoia (küla), 1467 Kurenoia (küla), 1583 Kurrena, 1782 Kurrena (küla).  C2
● Põline küla, XV saj-st kuulus Kose-Uuemõisa alla. 1977 liideti küla põhjaosa Kuivajõe külaga, osa talusid kuulub Kanavere ja Karla küla piiresse. P. Johansen oletab, et nimi koosneb sõnadest kurk : kurgu + oja, kuid L. Kettunen peab tõenäolisemaks lähtumist sõnast kurg : kure, mis on esinenud ka isikunimena. Arvatavasti koosnebki nimi osadest kure- + ajalooline omastava käände lõpp n + -a ‹ oja. Vrd Kurena1. – TL
Bfl: I, 195, 243, 268; EAA.1864.2.IV-1:451, L 437; ENE-EE: V, 181; EO: 138; Joh LCD: 458–459

Kuristiku ‹-le› Jõe – Tallinna asum Lasnamäel (Väo mõis), 1880 Kurrista (talu).  C1
● Endine Lasnamäe VII mikrorajoon sai 1991 nime Kuristiku küla järgi. Küla põhiosa paiknes väljaspool linnapiiri ja liideti 1975 Tallinnaga. Linna piires asus XIX saj lõpus Kurista talu. Nii Kuristiku kui ka Kurista nime lähteks on sõnad kuristik, kurist, kurisu (vett neelav karstilehter), küla lähedal asus kurisu, kuhu ümbruskonna veed kokku valgusid ja paekihtide vahele maa sisse imbusid, põhja pool aga allika kujul maa seest väljusid ja Varsaallika oja moodustasid. Paikkond on Tallinna suurimaid karstialasid. – MJ, PP
EE: IV, 1310; KNAB; Nerman 1998: 17–19, 87, 243–250; Tallinn 2004: I, 256–257; TLA.149.5.1409

Kurna1 ‹-le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Cournal, 1241 Queronoiæ (küla), 1384 Koiranea, Koironia, 1586 Kornall, 1697 Cornall Hoff.  C4
● Kurna mõisast on teateid 1384, selleks ajaks oli küla kadunud. 1920. a-tel tekkis asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnadest koer + oja (*Koiranoja), kuigi selle hilisem häälikuline teisenemine pole päris reeglipärane. Mõisat on eesti keeles endiste omanike järgi nimetatud ka *Treia mõisaks (1732 Treja mois, XIV–XVII saj omanike Treidenite järgi) ja *Väärse mõisaks (1732 Wäarse mois, XVII saj omanike Fersenite järgi). – PP
 EAA.1.2.C-I-21; EO: 137–138; Gustavson 1978: 11; Joh LCD: 559; LCD: 47v; Rev 1586: 85; Thor-Helle 1732: 310

Kõo1 ‹-sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Wolmarshof, 1583 Kiedikula (küla), 1601 Keykula, 1624 Keywokille, 1638 Keiwo Killa, 1797 Käo M. (mõis).  C3
● Mõis on rajatud XVII saj. Eestikeelne mõisanimi tuleneb varasemast külanimest. 1920. a-test nimetati asulat paralleelselt Kõo asunduseks ja Mõisakülaks (kuni 1968), mõnes nimekirjas (nt 1923 ja 1939) näivad need olevat eraldi asulad. Al 1977 Kõo küla. XVII saj kirjapanekuist on nime alusena sedastatav lõunaeestiline puunimetus kõiv ’kask’, kuid nime esmamainingu järgi võis see olla ka rahvaetümoloogiline asendus. Oletades, et esisilbi õ oli algne, võis nime lähtekoht olla keelest kaduv sõna kõid, mille tähendust mäletatakse ebamääraselt: ’mingi kitsam maakoht’ ja ’oja, mäda koht soisel maal’. V. Pall on seda kõrvutanud soome kohanimedes esineva sõnaga keidas ’maakitsus, mis eraldab kaht järve või ühendab poolsaart mandriga’ ja ’soo, kõrgem koht soos’. L. Kettunen on Kõo puhul nimevasteiks toonud sõnad kõiv ja kõu : kõue, V. Pall on pidanud võimalikuks lähtuda puunimetusest kõiv : kõo. Mõisa saksakeelne nimi Wolmarshof (1681–1684 Wollmarshof) on oletatava rajaja Wolmar Wrangelli järgi. Vrd Kõidama. – MK
 EAA.308.2.205, L 1; ENE: IV, 280; EO: 308; KNAB; Mellin; PA IV: 10; PTK I: 99; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 154; ÜAN

Kõrbja [`kõrbja] ‹-le› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Käru mõis), 1500. a-tel Kerby (mõisake), 1624 Korbi (talu), 1638 Koerby (talu), 1797 Körbja (küla).  C2
● Vändra jõe kaldal asuva küla nime aluseks on kõrb : kõrve ’suur mets’ + oja või jõe. – MK
BHO: 255; Mellin; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 15

Kärevere2 ‹-`verre ~ -sse› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas, mõis, sks Kerrafer, 1582 Karywer, 1601 (Dorff) Kereüer, 1684 Kerrefer, 1758 Kerrafer.  B1
● Algselt küla, mõis on rajatud XVII saj. On üsna küsitav, kas 1295 mainitud Kirivere on märkinud sama kohta. L. Kettunen on nime seostanud kõige lähemalt sõnaga kära (vrd sm käräjät ’maksukogumine, kohus’), pidades algseks tähenduseks rahvakogunemist või kohut. Võimatu ei ole tema arvates ka lähtumine sõnast kera. V. Pall juhib tähelepanu sellele, et Kärevere tüüpi nimed asuvad jõgede ääres või nende vahetus läheduses. Siinse Kärevere juures on Emajões kärestikuline koht, mistõttu võiks nime algupära pigem otsida sõnast käre (kärestik). 1977 liideti Käreverega Koosa (1805 Kosa Ado), Ojaküla (1945 Oja) ja Piiri (1796 Pieri talu) küla. Vrd Kärevere3. – PP
BHO: 216; EO: 293, 299; LUB: III, 640a; Mellin; PA I: 108; PTK I: 83, 103–104

Laguja ‹-sse ~ -le› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1582 Lagoya, 1601 Laggia Kuelle, 1638 Laggojekyllo, Laggoyakyll, 1749–1762 Laygoja külla, 1796 Dorf Laggoja, 1909 Dorf Ljapuja.  A1
● Küla on nime saanud Laguja ojalt. Varem on see olnud *Laǵaoja, mis on lõunaeesti keeles ’lai oja’. Külanimi on olnud alguses *Laǵaojakülä, mis on hiljem lühenenud Lagojaks ja siis muutunud Lagujaks. Samas on võimalik, et sõnakuju oja ~ uja on varieerunud ka Tartumaal. Ojanime puhul on liigisõna nimes topelt: Laǵa + oja › Laguja + oja. Ojanimi on igal juhul vanem kui külanimi. – MF
BAL: 610; BHO: 314; EAA.1260.1.9:269, L 269p; ENE: IV, 338; EO: 48; KNAB; Mellin; PA I: 47; Rev 1601: 26; Rev 1638 I: 82

Lavi ‹-le› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Põlula mõis), 1871 Lawwi, 1913 Lawa.  A4
● 1726 on Põlula mõisa all mainitud nelja hajatalu Lawipehl Michle Jürri, Lawi Jak, Lawi Jahn ja Lawi Jürri Thomas. Nime lähtekohaks on XVII saj-st pärinev talu- või lisanimi, mille aluseks maastikusõna, vrd tuletist lavin : lavina ’nire, mis kevadeti ja sügiseti sügavat vett täis tõuseb’. Vrd ka lõvi (lovi) ’lõhe’. Küla asub Voore oja ääres. – MK
KNAB; Rev 1725/26 Vi: 212; Schmidt 1871; VMS; Wd

Lemmjõgi [`lemm‿jõgi] SJn – jõgi Viljandi maakonnas Põhja-Sakala ja Viljandi vallas, 1839 Lem Fl. (jõgi).  C1
● Mellini Viljandimaa kaardil 1797 on Lemmjõgi Navesti jõe vasakpoolne lisajõgi, mis suubub Navestisse Ärma talu juures. Pärnumaa kaardi järgi oli Lemjöggi Fl. eelmisest Lemmjõest lõuna pool ja suubus Raudna jõkke (Fellinsche od. Köppo Fl.) Sandra lähistel, ilmselt Paelama oja. Kui varem on Lemmjõeks nimetatud ka Paelama oja, siis seletab see jõe nime järgi nimetatud Lemmakõnnu küla paiknemist pigem Paelama oja läheduses. Rückeril on 1839 jõe ülemjooks määratlemata, temal on nimi paigutatud alamjooksule enne suubumist Raudna jõkke. Lemmjõe nimega on tõenäoliselt ühendatav ka XVI saj lõpust pärit talupoja lisanimi Lemakisue Tomas. Jõenime algusosa etümoloogia jääb hämaraks. Tänapäeval esineb tüvi lemm : lemma ~ lemme ja selle tuletis lemmik enamasti veekogudega seotud nimedes. Lemmjõe alamjooksu on metsavahikoha järgi nimetatud ka Oksa jõeks. Vrd Lemmakõnnu, Lemmejõgi. – MK
Mellin; P XVI: 218; Rücker

Leppura [`lepp‿ura] ‹-sse› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1797 Leppora Hans, Leppora Henno (talupojad), 1826 Leppora (talu), 1839 Lepporra, 1907 Leporra, 1923 Leppuri (talud).  A4
● Liideti 1977 Karisöödi külaga. 1684. a kaardi järgi on hilisemas Leppura talus olnud Tunno Mert, Leppura nimi tuleb aga esile üle Läti piiri Lepuri (eesti keeles Üle-Leppura) talu juures (Lepora Peeter under Adzell, st Leppura Peeter Koivaliina mõisast). 1744 on kadunud *Mustamõtsa küla all üles loetud ka Leppore Jacob, seega on lisanimi lähiümbruses juba olemas olnud. Leppura nimi on praegusele Leppura talule kinnistunud XVIII saj lõpul. Nii Eesti kui ka Läti poole nimi on sama algupära ja koosneb kahest osast: puunimetusest lepp ja sõnast ura (mõnel pool ka ora) ’oja, väike jõgi’. Läti nimi Lepuri on mitmuses. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.567.3.168:17, L 14p; EAA.1295.1.214:103, 104, L 102p, 103p; EAA.1295.1.756:99, L 90;  EAA.2072.9.625, L 1; ÜAN

Lindora [`lind‿ora] ‹-le ~ -`orra›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1782 Lindora Körtzi Kundra, 1798 Lindora, 1820 Lindora (küla).  B1
● XVIII saj vaid kõrtsikohana tuntud Lindora ümber tekkis XIX saj alguses ka väike küla. Nimi pärineb kohalt, kus maantee ületas oja nimega *Lindora. Seesama oja kannab tänapäeval rahvapäraselt Raadsioja nime. Vanas ojanimes on hämardunud liigisõna ora, mis tähendab oja. Alguselemendi Lind päritolu pole selge. Kuigi võru keeles on linnu tähenduses üldiselt kasutatud sõna tsirk, on kogu läänemeresoome levikuga sõna ka siin tuntud, vrd Leivu repän om kavval lind, Lutsi pikk lind ’madu’. Lindora nimi võib olla seotud ka läheduses Setomaa poolel paikneva Lindsi küla nimega. – ES
EAA.1865.2.141/2; EAA.1271.1.226:35, L 1519; EMS: lind; EO: 168; Mellin

Lodja ‹`Lotja ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, karjamõis (Voltveti mõis), XVII saj II poolel Lodia (karjamõis), 1797, 1839 Lodja.  A1
● Küla asub Lodja oja kaldal. Lodja on olnud XX saj alguseni Voltveti mõisa karjamõis, hiljem asundus või küla. 1970. a nimekirjas on nii Lodja asundus kui ka küla; asundus liideti 1977 Sigastega. Nimi pärineb isikunimest, vrd Loddi ‹ Ludwig, mis on rahvaetümoloogiliselt asendunud sõnaga lodi : lodja. Lodja külaga on 1977 liidetud Kallaste (1922, ka Varese), ↑Münniku, ↑Napsu, Surtsi (1586 Surczi Mik, 1758 Auf Surtze Hans Land Surtzi Johann) ja Veski (1758 Weske Adam, u 1900 Весге, 1922 Veske) küla. 1930. a-tel on eraldi külad olnud ka Rinnaku idas ja Kauoja lõunas. – MK
 EAA.308.2.12, L 1; EAA.567.3.246:5, 4p; KNAB; Mellin; PA IV: 217; Rücker

Lompka [`lompka] ‹-sse›, kohalikus pruugis harva `Lumpka ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Nursi mõis), 1923 Lompka (end. öömaja).  C2
● Küla on nime saanud Lompka kõrtsilt Võru–Valga maanteel Ura oja kaldal. Läheduse tõttu mõisaga on seda kirjapanekutes nimetatud Vana-Nursi kõrtsiks. Nime päritolu pole teada. Eestis on mitmeid Lombi kõrtse, kus nime aluseks võib olla lihtsalt sõna lomp. Võrdlusmomenti pakub ka Lopka [`lopka] kõrtsi nimi Vastseliina ja Setomaa piiril Kolodavitsas, mis arvatavasti pärineb isikunimest. Lompkaga liideti 1977 ↑Vana-Nursi küla, sh Vana-Nursi mõisa häärber ja suur osa mõisa asundustaludest. Tänapäeval nimetatakse Vana-Nursi külaks endist Višnevski sõjaväemetskonna asulat. Vrd Vana-Nursi. – ES
KNAB; ÜAN

Loone ‹-le› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas (Lohu mõis).  A2
● 1977 moodustati Lohu mõisa Keila jõe idakaldal asuvatest taludest Loone küla. Loone nimi oli arvatavasti 1940. a-te alguses tulnud kasutusele küla põhjaosas oleva Karivere ning oja ääres asetsevate Lohu popsikohtade ehk Rabaküla kohta, nime lähteks ilmselt samas lähedal oleva Lohu Jaanilinna ürikunimi Lone. Suurem osa praegusest Loonest, kesk- ja lõunaosa, kandis 1920. a-test kuni liitmiseni 1977 Ülejõe ehk Lohu-Ülejõe nime. Karivere talusid on vahel ka omaette külaks peetud (1564–1565 Karuer, 1725 Karrifer). – PP
EAA.1.2.931:15, L 10; EVK; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 240

Lutsu1 ‹-le›, kohalikus pruugis Lutsu‿küla ‹-`külla› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), u 1900 Луцукюля (küla).  C2
● Endine Alansi saunaküla (olla naljatamisi hüütud ka Lutsu linnaks), 1977–1998 oli ametlikult Alansi osa. Nimi on piirkonnas esinenud lisanimena varemgi, nt on 1782 Tuhala mõisas üles tähendatud Lutso Tönno hajatalu. Arvatavasti on küla saanud nime mõne talupoja lisanime vahendusel ning see võib tuleneda kalanimetusest luts : lutsu või isikunimest Luts, Lutz (‹ Ludwig). ¤ Läbi küla voolab oja, kus olnud varem palju lutsukala. Vrd Lutsu2, Lutsu3. – TL
EAA.1864.2.IV-1:536, L 516; EVK; KN; KNAB; Rajandi 1966: 114; Troska 1987: 99

Lutsu2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Ludtze Jack, 1638 Lutzu Jaek, u 1685 Lutzu.  B2
● Esialgu on nimi tähistanud hajatalu Vanaküla ääremaal, kus XVII saj lõpus on juba kolm Lutzu nimega peremeest. Nimi võib olla saadud otse võrdlusest kalanimetusega luts, kuna koht asub oja ääres ja Vanakülast kasvas välja ka ↑Kiisakülä Lutsu lähikonnas. Kui külanimi põhineb siiski ainult kunagisest eesnimest saadud lisanimel, on selleks kaks võimalust. Esmamaining sobib Lucianuse mugandusega *Luuts : *Luudsi. Harilikum nimeseletus on germaani nime Ludwig saksa keeles tekkinud mugandus Lutz. Lutsu küla loodeosa tuntakse Sanksaarõ nime all. Lutsuga on 1977 liidetud ↑Kuudra ja Tõrvhavva küla. Lutsu jõe nimi on tõenäoliselt saadud külanimest. Lutsu on Vanaküla ja kogu endise Koiola valla jaoks koht, kus see jõgi Vanakülla sisse tuleb. Mooste vallas on suuliselt kasutatud nimesid Anooja ja Jaanimõisa oja, alamjooksul on jõge tuntud Rasina järgi (1627 Rasinsche Beche, XIX saj II poole kaardil Rasina jöggi). Alles üheverstakaart kasutab Lutsu nime (Луцо) kogu jõe kohta. ¤ Minu kodukolhoosi territooriumil asub Lutsu küla. Oma nime on ta saanud muistendi järgi, et vanal ajal tulnud sinna kohta elama perekond Tobrelutsud. Neil sündinud viis poega. Aja jooksul kasvanud terve Tobrelutsude küla. Ümbruskonna elanikud hakkasid kutsuma Tobrelutsu küla, aga siis jäeti Tobre eest ära ja jäigi Lutsu küla. Sellest külast voolab läbi oja, mis samuti kannab Lutsu oja nime. Selles ojas elas palju lutse, mis andsid ka tõuke sellele, et küla sai Lutsu nimetuse. (1958) – ES
EAA.308.6.332:2, L 1p;  EAA.2072.5.567, L 1; KM: RKM II 83, 644 (4) – 1958; Rev 1624/27 DL: 54, 57; Rev 1638 I: 144; SK I: 194; Sukunimet 1992: 292; Vene TK 42

Lüütjä [`lüütjä] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Lüüdjä ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1585–1587 Лютое (küla), u 1790 Де. Лютовка (küla), 1850 Лутовка, Лутово (mõis), u 1866 Госп. д. Лютово (mõis), 1882 Лютово сельцо (väikemõis), 1903 Lüüdja (mõis, metsavaht), 1922 Lüütja, Ljutovo (mõis), 1923 Lütova, 1997 Lüütjä.  A2
● Kui varasemates üleskirjutustes mainitakse küla, siis XIX saj keskpaigast nimetatakse mõisat (Лутовка), mis kuulus Kulkna kiriku piirkonda. 1903 oli samas metsavahikoht ning 1923 oli mõisast saanud asundus (Lütova). Al 1930 kadus iseseisev küla ja kohta mainiti taluna või hiljem (al 1939) lihtsalt paigana Laossina külas. Kui lähtuda eesti päritolust, võib osis Lüüt olla vana eesti mehenimi (↑Kiiviti). On mõeldav ka seos saksa ametinimetusega Lüttschmidt (↑Lüütsepa) või Vene kroonikates juba X saj-st esineva isikunimega Лютъ. Viimane on N. Tupikovi järgi tuletatav sõnast лютый ’metsik’. J. Truusmann toob võrdluseks leedu lutis ’torm’ ja vn лютъ ’tugev pakane’. Küla võib olla nime saanud Lüüdja oja järgi (u 1790 Лютянка). Ljutovo (Лютово) esineb kohanimena mitmes slaavikeelses riigis, Pihkvamaal on Ljutovka ja Ljutovets. – AK
Eesti PK 20; Ernits 2012: 42; Hurt 1903: 174; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 145; RL 1922; SeK: 77; Truusmann 1897b: 39; Tupikov 1903: 237; Vasilev 1882: 174; Vene TK 126; ÜAN

Mahtja [`mahtja] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Viitina mõis), 1765 Dorf Mahtja.  A3
● Mahtja oli 1977–1997 Kääraku küla osa. 1638 on Tallikase Miku puustuse kõrval üles loetud Mackyso Pustus. Pole teada, kas see nimi võis käia hilisema Mahtja talurühma asukoha kohta. Soodne asend Salujärve kaldal lubab oletada, et talukoht on väga vana, kuigi 1684. a kaardi järgi asustamata. Nime päritolu on hämar. Lõpp -ja võiks olla lühenenud sõnast oja, Mackyso sisaldab sõna soo. Samas pole nende ühendamine kindel ja ka algusosaga maki- ning maht- sobivat lahendust on raske leida. L. Kettunen on pakkunud, et vana isikunimi-lisanimi võiks põhineda sõnal maht (vrd sks Macht ’võim, vägi’). Vrd Mahtra. – ES
EAA.1268.1.401:153, L 148p; EAA.308.2.178; EO: 48; Rev 1638 I: 188

Malda [`malda] ‹-le› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1531 Malda Hannus (talupoeg Oara all), 1601 Malda, 1618 Mallast, 1624 Maltta, 1839 Malda.  A1
● Küla asub kohas, kus Malda oja suubub Audru jõkke. Läbi aastasadade kuju säilitanud külanimega vrd soome malto ’(mh) vaikse veega koht’, maltovesi ’vaikne, vooluta koht’, Aunuse karjala maldo ’vaikne vooluta koht jões’, maldorandu ’vaikne rand’, vrd ka eesti mald : mallu ~ malla ’kannatlik, leebe, püsiv’. Tüvi esineb ka Vändras (1840–1843 Maldoja Metz) ja tuletisi sõnast malto Soome kohanimedes, eelkõige ajaloolise Häme ja Karjala alade ning soome läänemurrete ala vesistunimedes. Meilgi võib Malda olla algselt oja nimi. L. Vaba on eesti Mal-alguliste kohanimede puhul osutanud, et neist vähemalt osa lähtekohaks võib olla balti maastikusõna, mille algseks tähenduseks on oletatud ’rand’, vrd läti mala ’kallas, äär, serv’; sel sõnal on võimalikke t-lisi ja v-lisi laiendeid kohanimistus, nt Läti jõenimed Malvis, Malta. – MK
BHO: 335; EAA.1350.10, L 1, foolio 1; Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 9; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:76; SK I: 204; SPK: 258; Stackelberg 1928: 169; Vaba 2015: 62–63

Matapera [mata‿pera] ‹-`perra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Matapära Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1470 Mattenpere, 1584 Mattaper (küla ja mõis), 1601 Mattenpere (mõis), 1624 Mattenpersche Wacke (vakus), 1797 Mettaper (küla).  B2
● XVI saj ja XVII saj algul on küla juures olnud mõis, hiljem (1624) kuulus Matapere vakus Viljandi mõisale, Matapere mõisat enam ei mainitud. Raudna jõe vasakkaldal olnud Matapera küla osast on 1977 moodustatud ↑Sinialliku küla, millega on põhiliselt liidetud ka Everti oja ääres asuv Orika ala (väike osa on liidetud Vardja külaga). Nime lähtekohaks on isikunimi Matt + pere, järelosa on vahetunud lähedase osisega pera ’pära’. Matapera külaga on 1977 ühendatud Reinu küla (1930. a-tel Reinu asundus, endine Reinu karjamõis jääb praegu Viljandi Männimäe linnajao piiresse). – MK
ENE-EE: VI, 210; KNAB; LGU: I, 465; Mellin; PA IV: 167; Rev 1601: 122

Meerapalu [meerap‿palu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Meerap‿palo ‹-`pallo› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Merapo, 1601 Merrapall, 1625 Merapahl, 1627 Merapoll, 1630 Merra Paun, 1638 Meropolia, 1686 Merapallo; vn Мирополье.  A1
● Peipsi ja Lämmijärve olulisel üleminekukohal paikneva Meerapalu nimi pole sajandite vältel palju muutunud, vrd nt 1625. a Merapahl, milles -pahl on sõna palo edasiandev harilik saksapärane kirjapilt. Nime kirjapildid on siiski väga varieeruvad. Näib, et kasutusel on olnud kaks järelosa, -palo ja -pauna. 1271. a nimekuju Pihkva kroonikast на реце на Мироповне pole varem kindlalt Meerapaluga seostatud. Siiski on seda jõeks nimetatud kohta enamasti määratletud Emajõe suudme lähedal asuvaks. Keeleline vastavus on olemas. Kui nimi oligi algupärasel kujul pika e-ga, võidi seda XIII saj tõlgendada sõna мир ’rahu, maailm, ilmarahvas, inimkond, kogukond, vald’ Novgorodi-pärase kuju мѣръ [mer, mier] järgi ja üles kirjutada „normaalkujul“. Ka -повна vastab üsna täpselt 1630. a nimekujus esinenud sõnale Paun. Järelosa *pauna võiks olla algupäraselt tähistanud järvesoppi, kas Pedäspää kurmu või Meerapalu ja Piirissaare vahelist ahenevat väina. Järelosa palu ~ palo ’kuiv männimets’ on lõunaeestiline ja kuigi Meerapalu küla ümbritsevad sood, võib küla keskosa olla kunagine palumets. Võimalik, et üleskirjutustes -poll, -polia ja tänapäevase venekeelse nime osises -полье tuleb nähtavale selle sõna etümoloogiline seos slaavi sõnaga поле ’põld, väli’. Nime algusosa on päritolu poolest hämar. Tegemist võib olla muistse isikunimega, mis on paremini säilinud vene naaberalade isikunimevaras, vrd Meremäe valla Merekülä (vn Мерина Гора). Kuid *meera võib olla ka häälikuline variant ’märja’ tähendusega sõnapesast, vrd suure soise heinamaa nimi Merike (Kan) ja mitmed sood nimega Määrästü. Kahtlane oletus, et Meerapalu nime algusosas sisaldub slaavi sõna мир Novgorodi-pärasel hääduskujul [mer], nõuaks võrdlust teiste miro-alguliste kohanimedega. Meerapalu osad on Meerapalu oja äärne tihedalt hoonestatud Tiburitsa ja lõuna pool Taloots. Meerapalust põhjas on ↑Perätammistu. 1977–2019 oli Meerapaluga liidetud ↑Pedaspää küla (Võn). ¤ Meerapalu on tulnud nimest Määratu palu, sest siin on olnud suured metsad. Need metsad on ära põlenud. Kodanluse ajal uudismaad tehes leiti söestunud tammepalke. Samuti teed tehes leiti suuri söestunud palke maa seest. (1960) Vrd Määrastu soo. – ES
EAA.567.3.190:14, L 14; EAA.308.2.104; KM: EKRK I 30, 214 (12) – 1960; PA I: 95; PTK I: 138; Rev 1601: 21; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 256; Roslavlev 1975: 11, 24; SeK: 82; SSA: miero

Metste [`metste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Mõtstõ ‹-he› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vastse-Koiola mõis), 1627 Metza Kuella, 1638 Metze Külla, 1757 Mötzte.  A2
● Metste küla all on mõnes revisjonis loetletud ka Rosma, Sooküla ja nende ümbruse talusid. Küla tuumik Orajõe läänekaldal koosneb osalt samuti hajatalurühmadest, nt Kuruski. XIX saj paiknes Metste küla nelja mõisa piiride vahel ja kuulus lahustükina Vastse-Koiola valla alla. Külanimi on tõenäoliselt motiveeritud sellest, et selle maad on asustatud pisut hiljem kui ümberkaudsed põliskülad Mammaste, Meemaste, Tännassilma jt. Külaks on arvatud hajatalud, mis on tekkinud vanade asustuskeskuste vahele jäänud metsamaale. Metste edelaosa on Laanõnukk, põhjaosa Tännassilma oja ääres on tuntud Orakülä nime all. Metstega on 1977 liidetud ↑Kuruski küla. – ES
EAA.3147.1.172:138, L 121p; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 141

Molniga ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Molnika Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Мо́льник, 1623 Смолина Гора, u 1790 Смольникъ, u 1866 Смольни, 1886 Mol´nika’, Molnika, 1904 Molnika, Смо́лина Гора́, u 1920 Smolina Gora, 1923 Smolna, u 1970 Смольник, 1999 Molniga.  B2
● XIX saj kuulus küla Metkavitsa kogukonda ja Petseri kogudusse. Kohanime Смолина Гора võib tõlkida kui ’vaigumägi’. Kohanime lähteks on смольник ’leiukoht, kaevandus’ ja смола ’vaik, puumahl’ (J. Truuusmann) või смольница ’tõrvajamise koht’ (A. Šteingolde). Perekonnanimi Smolin (Смолин) tuleneb lisanimest Смола ’tõrvaste, tumedate juustega inimene’. Pihkvamaal on Smolniki (Смольники) küla. Petserimaal Irboskas on Smolka (Смолка) oja ja Lauras Smoljanka (Смолянка) küla. Vrd Smolnitsa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XXI; Hurt 1904–1907: II, 205; NL TK 100; PGM 1785–1792; SeK: 87; Setomaa kaart 1999; SRNG: (39), 33; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897b: 70; Vene TK 126; ÜAN

Muduri ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1765 Dorf Muddure, 1796 Muddore.  C3
● Muduri oli 1977–1997 Jugumõtsa küla osa. 1684. a kaardil on Muduri kohal veel mitu Juggo lisanimega talupoega. Talurühma ja küla nimi on alguse saanud XVIII saj. See sisaldab sõna mudur, mis esineb mõnes Karula kohanimes, nt Mudur (lodune mäda põhjaga väljavool Ähijärvest, Ura oja algus). Võib-olla on sõna algupäraks sulandunud kohanimi *Mudaura või *Mudaurg ’mudaoja’. Viitina Muduri külas asub Soomõoru oja ülemjooks. – ES
EAA.1268.1.401:156, L 151p; EAA.1268.1.403:447, L 395p

Muraja ‹Muraja ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), 1698 Murrea Jak (hajatalu), 1784 Murrajaschen Bauren, 1795 Murraja (küla), 1798 Murraja.  C3
● Muraja on olnud Uuemõisa kõrvalmõis, ühtlasi samanimeline küla sellest põhjas. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id Muraja külaga. L. Kettunen on nimes näinud ja-tegijanime ja küsimärgiliselt tähenduseks pakkunud ’pomiseja’. Nime päritolu on siiski ebaselge, teisal on Kettunen võrdluseks toonud sõnad murak ’murakas’ (vrd ka sm mura ’kerge soomaa, muda’), murastama, mürastama ’hapuks minema’, kuid tähenduslikult on viimaseid kahte raske nimega siduda. Võib-olla kuulub nimi hoopis kokku Mõra ja Müra nimedega. Nime võiks analüüsida kaheosalisena: Mura+ja, kusjuures ja tuleneks kunagisest järelosast oja ’saar’, sest kahtlemata oli Muraja poolsaar, kus küla asub, veel mõnisada aastat tagasi saar. Vrd Muraste, Muratsi. – MK
BHO: 368;  EAA.308.2.65, L 1; EAA.1865.4.343/9:22, L 22; EAA.2072.3.406; KNAB; NA; SK I: 222

Muraka ‹-le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1500. a-tel Murrack (mõisake), 1618 Murrackby (küla), 1797 Morraka.  A4
● Küla nimi tuleneb mõisakese nimest, mis omakorda võib olla mõisastatud talu nimi, vrd taimenimetust murakas : muraka. Murakaga on 1977 liidetud Tani küla (1970 Tani I, vrd talud 1845–1846 Tan̄i Oja, Lin̄a Tanni) ning osa ↑Jõulu ja Päästala külast (1618 Tohera all talupoeg Pästapuuck Stoffer, külanimena 1624 Pasta, külas Pasta Pulck Steppan, 1855–1859 Пастала, külana taas 1938 Pästale, 1970 Päästale I). Vrd Muraka raba. – MK
BHO: 368;  EAA.298.2.71, L 8;  EAA.2072.3.23e, L 5, foolio IV; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Rev 1624 PL: 20; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:36

Muuga1 ‹-le› Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas, aedlinn Maardu linnas (Maardu mõis), 1689, 1693 Muncka, 1725 Muka, 1798 Muga.  C3
● Põlisküla, selle kõrval lõunas olev Muuga aedlinn on rajatud 1959. a-st põhiliselt Muuga, samuti Tarasoo küla maadele; liideti 1967 Tallinnaga, al 1980 Maardu linna koosseisus. Praeguse Käära oja, endise *Naisteoja merre suubumise kohal oli asustus juba 1314 (Naystenova, 1397 Naystenoya, 1528 Gesinde Nayest oya). 1491 on Tallinna raehärra (1447–1474) ja Jaani seegi eestseisja Merqwerdt Bretholt senior rajanud sellesse kahe pere ja kolme adramaaga külla (dorpp tho Naistenoye) väikemõisa veskiga. P. Johansen oletab, et raehärra on elu lõpul hakanud mungaks Pirita kloostris ja tema järgi on hakatud kohta Muugaks kutsuma (muuk on murdes munk), kuid selle kohta tõendid puuduvad. Pealegi pole usutav, et kohta on poolteist sajandit hiljem raehärra kui munga järgi kutsuma hakatud, veel 1637 on mainitud Naistoeya Thomas ning Muuga nimi ilmub esimest korda veel pool sajandit hiljem. Pole ka teada, et siin kunagi mungad elanud on. Oja on olnud piiriks Maardu ja Saha mõisa maade vahel. 1491 on oja käärus, praeguse Käära bussipeatuse lähedal oja paremkaldal olnud kaks Maardu mõisa Käära talu (Kera), 1509 on mainitud veidi lõuna pool vasakkaldal Saha üksjalga (Ker). Ka 1529 esineb Gesinde zu Kere. Kuna 1725–1726 on mainitud Kera Jahn (Muki külas) ja 1732 Kähra Jahn (Muka külas), siis on tõenäoliselt Jaan Käärast kolinud Põhjasõja sündmustega seoses oja alamjooksule ja Naisteoja nimi kadunud käibelt. Käära talu on samas kohas praegugi. – MJ
Bfl: I, 543, 960; BHO: 371; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 2;  EAA.1.2.C-III-2; EE: VI, 3; ENE-EE: VI, 467–468; EO: 137; Johansen 1932: 44; Johansen 1951: 168; Joh LCD: 496; Viidas 1992: 94–95, 97; Wieselgren 1951: 173, 181, 249; Wrede 2006: 47; ÜAN

Mäepea [`mäe‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis `Mää‿`pia Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Mehenphe, 1586 Mehempe, 1637 Meepeel (alalütlev).  C3
● Mäepea on liitnimi: mäe + pää (pea). L. Kettuneni järgi peaks kohalik hääldus olema Mäebe, seega on -pää lühenenud kujuks -be või -pe, kuid kohanimekartoteegi andmed seda ei kinnita. Mäepea küla külge arvatakse ka Kurblu (1693 Kurcküll) Allika (Pirssallika) külast tuleva oja suubumiskoha lähedal. Vrd Kiiu. – MJ
Bfl: I, 849;  EAA.1.2.C-I-4; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 28; EO: 6; KN; Rev 1586: 96; Tarvel 1983: 83–84; Vilbaste 1956: 154–155

Mäha ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1749–1762 Mähha Hans (talupoeg), 1825 Mæhe (talu), 1870 Gesinde Maehe (talu).  C2
● Külanimi on kujunenud talunimest. Talunimi Mäha ~ Mähä on Lõuna-Eestile küllaltki omane. Kõrvuti Mäha taluga on kogu aeg olnud Tammuri talu. 1920.–1930. a-tel on küla nimetatud mõlema nimega. Tammuri nimi tuleneb vanast ojanimest *Tammora, milles ora tähendab oja või väikest jõge. Mäha nime aluseks on kõige tõenäolisemalt kas mugand Maho(i) või Mähö(i) (tuleneb mehenimest Makarios) või mugand Mehvo(i) (vene nimest Mefodi). On arvatud, et nendest nimedest kujunesid Soome perekonnanimed Mähönen, Mähkönen, Mahanen ja Mahonen. Mäha järv on nime saanud külalt, järve vanem nimi on olnud 1638 Majursjerwe. Selle kaldal on 1521 olnud küla Maiors, 1582 Maiuristokull. Nimi on tänapäevaks kadunud. – MF
 EAA.1368.1.12, L 1;  EAA.1368.1.15, L 1; EAA.1260.1.9:167, L 168p; EVK; Rev 1638 I: 58; Sukunimet 1992: 350; Tartumaa 1925: 301

Mähe ‹-le› Jõe – Tallinna asum Pirita linnaosas (Väo mõis), 1625 Mehe, 1689 Meheperre (talu), 1798 Mähha (küla).  C1
● Asum koosneb kahest osast: endisest Mähe külast edelas ja Mähe aedlinnast kirdes. Aedlinn on rajatud pärast Teist maailmasõda Lepiku küla maadele. Mähe küla on alguse saanud Mähe vabatalust, mida on mainitud 1625. Mähe põhiosa liideti Tallinnaga 1945, Äigrumäe-poolne osa 1958. Nimi on külale antud ilmselt Mähe oja järgi ning võib pärineda sõnast mähk : mähe ’maltspuit, paks puumahl; linnaseleib’. Põhja poole mere äärde Merivälja tee äärde jääb hilisem Kaasiku küla, mis P. Ariste järgi olevat tekkinud pärast orjaaega, sest siis kuni Piritani küla polnud. – MJ, PP
Ariste 1940: 4;  EAA.1.2.C-II-35;  EAA.1.2.C-III-2; ENE-EE: VI, 497; Gustavson 1982: 27; Mellin; Nerman 2008b: 139; Tallinn 2004: I, 370; VMS: II, 55; Wd; Wieselgren 1951: 204

Napanurga [napa‿nurga] ‹-`nurka ~ -le› Nis – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Russalu mõis), 1695 Nappa (talu Russalu mõisa all), 1725–1726 Nappa Hans (hajatalu).  B3
● 1977–1997 oli Russalu osa. Napa talu asus Russalu mõisa maade sopis soodevahelisel kõrgendikul teisel pool *Ojadevahe küla vastu Pajaka mõisa maid. Tõenäoliselt hiline Napa talust lähtunud nimi (külana 1922), vrd napp : napa ’kõrgendik; puunõu (kibu, kausike, pütt, karp), nibu’ + nurk : nurga, vrd ka napa : napa ’põhk’. 1695. a kaardil on märgitud Napanurga põhiosa lääne pool Napanurga oja *Ojadevahe küla nimega (Oyadewahe By). Vrd Napi. – MK
 EAA.1.2.C-IV-93; EAN; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 233; VMS

Nava1 ‹-le› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kudina mõis), 1582 Napas, 1627 Nabbast, 1739 Nawwalt.  B3
● Küla, 1638 on mainitud ka karjamõisat (Nabbes). Nime seletuseks on tõenäoliselt sõna naba, mis on varem käändunud (ja soome keeles praegugi) naba : nava. Küla paikneb Nava oja ääres, mis ühendab Pikkjärve Raigastvere järvega. Vrd Nabala, Nava2, Nõva. – PP
BHO: 377; PA I: 104; PTK I: 155–156

Neeva kanal, kirjakeeles ka Neeva oja Pee, Pil – jõgi Järva maakonnas Järva vallas.  C1
● 1757. a ostis Johann Adam von Grünewaldt Koigi mõisa. Arvatavasti tema järeltulija, Johann Adam von Grünewaldti ajal alustati ka varem looduslikus sängis kulgenud väikese oja süvendamist ja otseks kaevamist, mille hilisemaks nimeks saigi Neeva kanal. Praeguseks algab kanal endise Köisi mõisa varemete lähedalt ja suubub Laimetsa ja Äiamaa küla vahel metsas Prandi jõkke. Ümbruskonna metsadesse ja põldudele rajati ulatuslikud kuivendusobjektid, mille eesvooluks Neeva kanal on. Nimevasteks on neev : neeva ’veekeeris, neelukoht’. Nime on mõjutanud Soome lahte voolava suure Neeva jõe nimi. Eesti kohanimedes esineb enam õ-line nõva ’kanal, kraav’. ¤ Rahvajutt räägib, et nimi tulnud Laimetsa mõisniku aasimisest. Kaevamistööd võtnud ilmatuma kaua aega ja too öelnud Grünewaldtile, et viimane kaevab seda nagu Neeva kanalit, mõeldes võrdlust Peterburi läbival jõel tehtud suuremahuliste töödega. – MK
PTK II: 223; 12 kuud

Noodasküla [noodas‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Noodas‿külä ‹-`küllä›, kohalikus pruugis varem ka `Nuu`da(a)s‿külä Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1627 Nodast Rein, Nohdast (veski), 1630 Nodas Rein, 1638 Nodatz Rein, Mundi Jürgen, 1684 Nådas, 1688 Nordakas.  A1
● Küla kõrval paikneb suur Noodasjärv (Nuuda(a)sjärv). Järvenime varasemad mainingud on 1627 Nottaga ja 1638 Nodaga jerw. 1684. a kaartide nimekujud Nodas Puta Jerw ja Puta eller Nåddas Jervi toovad esile, et järvel on olnud ka teine nimi. Pole siiski teada, kas Noodas-nimi seostub algselt küla või järvega. Erinevate nimekujude võrdlus näitab, et nimi sisaldab algupäraselt sõna -taga, mille s-lõpuline nimisõnatuletis on lühenenud kujule -das (vrd sm -taus ’tagune’). Nimi on analoogiline ↑Jeedaskülaga. Seega tähendab nimi küla, mis on Noo taga. Nimi on üsna kindlalt motiveeritud paiknemisest teisel pool Kütiorgu ja Iskna jõge Tüütsmäel-Loosis asunud *Valgõpalo põlisküla (↑Walgatabalwe) tuumiku suhtes. Nime algusosis Noo jääb siiski hämaraks. Häälikuliselt sobib sõna nõgu algupärane omastavakuju *noγon, kus γ ja -n kadusid, enne kui esisilbi o jõudis muutuda õ-ks, vrd nõgu : nõo. Kuid see sõna on nii eesti murretest kui ka sugulaskeeltest registreeritud peamiselt puuanuma, puutüve, suusa, hobuse selja nõgusust näitavana. Keskse maastikutermini tähendus on tekkinud alles eesti kirjakeeles. Samas on Kütiorg Eesti oludes võimas järsunõlvaline maastikuobjekt. Kui 1688. a kirjapilt Nordakas pole just viga, võib siin aimata mingit teist, algupäraselt r-i sisaldanud sõna. Vrd sm noro ’vesine org, ojanire, soonik’. Võrdluseks sobiks Nõristu (Kan), talu Hilba oja mägise oru kaldal. Huvitav on võrrelda ka Soome Kainuu ja Lapimaa kaht järvenime Nuasjärvi, kuid Noodas-nime koostis *Noo+tagas välistab nende ühendamise. Vrd Nõo. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EES: nõgu; Rev 1624/27 DL: 74, 75, 77; Rev 1638 I: 159, 162; Roslavlev 1976: 14, lisa 8; SKES: noko; SPK: 293

Oara [`oara] ‹-sse› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1500. a-tel Hover, 1531 Hover villa (küla), 1534 Hohaver (küla), 1624 Ohafer (küla ja vakus), 1839 Ohafer.  A1
● Algselt vere-lõpuline nimi. Küla asub Audru jõe ääres. 1624. a kirjapaneku põhjal võiks oletada, et nime algusosa lähtub sõnast oja, kuid esimene, h-line kirjapanek osutab muud. Nime tähendussisu ja algne algusosa jäävad ebaselgeks. – MK
BHO: 397; Rücker; Stackelberg 1926: 218; Stackelberg 1928: 169

Oe ‹-le›, kohalikus pruugis `Oe‿külä ‹-`küllä› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1386 Oyl, 1582 Aiakilla, 1592 Oiekila, 1627 Oya Kuella, 1762 Oë Külla.  C2
● Veel XIX saj alguses kuulusid Oe küla alla taludena praegused ↑Soome ja ↑Kollino ning Hauka talu, mille maadele tekkis hiljem ↑Antsla linn. 1386 mainitud nime Oyl pole varasemad uurijad Oega samastanud. Sellele, et 1386 mainitud uus mõis Oyl ja selle juurde kuuluv küla Oyl tähendavad Oe küla, juhib tähelepanu 1627. a revisjoni teade, mille järgi on Antsla mõisa maal vanal ajal veel kaks mõisat olnud: Wehast ja Lohnnerhoff. Viimane paigutub ↑Patuperä külla (Lohnen Hoffstete), Wehast aga on olnud küla Mändiku talu ümbruses (↑Ähijärve). Oyl ja Wehast peaksid viitama ühele ja samale mõisale, mida nimetatakse kord põhjapoolse, kord lõunapoolse küla järgi. Mõisat mainib uue mõisana ka Uexküllide 1419. a päranduse jagamise ürik, uusajal on see tuntud ↑Jaugamõisa nime all. 1419 nimetatakse uut mõisat asuvat küla Thetis ääremaal. See on ilmselt sama küla, mis 1600. a esineb nime all Tekull ja mis hõlmab hiljem, XVIII saj, Oe külana mõistetud asustuse idaosa. Oe nimi pärinebki tõenäoliselt küla lääneosast, kust oja läbi voolab. Nime aluseks peaks olema sõna oja. Oe küla osad on Andsioja ja Puka, Oe piiresse kuulub kagus ka Villaku talurühm, mis 1970 oli omaette küla (liideti 1977). – ES
EAA.1270.1.264:32, L 31p; EAA.1270.2.3:83–96, L 80–92p; LGU: I, 119, 208; PA I: 85; PA II: 446; Rev 1601: 58–59; Rev 1624/27 DL: 104, 106

Ohessaare [ohes‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka `Oesra, kirjakeeles varem ka Ohesaare Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), 1645 Oysar, 1798 Ohesar.  A3
● 1977–1997 oli Jämaja küla osa. Ohessaare nime lähtekohaks on arvatavasti oja ’saar’ + saar : saare, vrd ka oja ’väike voolav veekogu’. Ohessaare edelaosa on Kubjaots. Vrd Oessaare. – MK
SK I: 256

Oiu ‹-le› KJn – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Vana-Võidu mõis), 1797 Ojo (karjamõis, küla ja kõrts), 1811 Oijo (karjamõis ja küla).  B1
● Küla ja karjamõis kuulusid XIX saj Karula ja Vana-Võidu mõisale. Balti kohaleksikon (BHO) on nime samastanud kaluriküla kirjapanekuga a-st 1583 Opawalth. See oleks võimalik, kui kirjapanekus oleksid y ja p segi läinud. Siiski on ka 1599 sama kaluriküla nime märgitud kujul Opowaldt. Tänapäeva nime järgi otsustades lähtub endise oja, praeguse Oiu peakraavi ääres oleva küla nimi sõnast oja, millele võis varem liituda järelosis, kas liide või sõnatüvi. Oiu sadama ümbrust lõunas nimetati 1970. a nimekirjas Oiu asundiks, see liideti 1977. Oiu kagunurka Võrtsjärve ääres tuntakse talu järgi Ulge nime all. – MK
BHO: 405; EAA.1865.3.282/19:33, 35, L 32p, 34p; Mellin; P XVI: 292

Ojaküla1 [oja‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1535 Hannus van Oakulle vp Dageden, 1688 Oyakülla, 1798 Ojakül (karjamõis).  A2
● Ojaküla oli XVIII–XIX saj karjamõis, rahvasuus elas mälestus hävitatud külast. Kui 1920. a-tel tekkis Kõpu mõisa maadele asundus, siis tehti 1939 ettepanek see nimetada Ojakülaks. Mõte ei saanud aga teoks enne kui 1997, mil Ojaküla eraldati Kõpust. Küla asub oja ääres ja on saanud nime selle järgi, oja on hakatud küla järgi kutsuma Ojaküla ojaks. Vrd Kõpu3. – MK
Essen, Johansen 1939: 62; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 172

Ojaküla3 [oja‿küla] ‹-`külla ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), 1241 Oeas (küla), 1694 Oisakülla, 1744 Ojaküll.  C2
● Põlisküla. Nime varasemad üleskirjutused viitavad sõnale ojane : ojase ’ojarikas’, tänapäeva nimekuju alusel koosneb sõnadest oja + küla. Ojakülaga on 1977 liidetud Aruküla (1871 kõrts Arrokül) ja Aru asundus. Viimane oli väike Kunda vabriku töölisasula endise Aru raudteepeatuse lähedal. – MK
EAN; Joh LCD: 518; Schmidt 1871

Ojasoo [oja‿`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ojasu Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Alt-Harm, 1417 Oggil (küla), 1462 Oiel (küla), 1467 Oial (küla), 1587 Oygell (küla), 1700 Oyas, 1726 Oyasu (küla), 1732 Oiaso, 1765 Ojaso.  C2
● Ojasoo mõisat (sks Harm, hiljem Alt-Harm; rts XVII saj lõpus Gambla Harm) ja selle läheduses asunud ning hiljem mõisastatud *Ojala küla on esimest korda mainitud 1417 (Hof zu Harme; Oggil). 1646 jagunes mõis kaheks: Harmi (sks Neu-Harm) ja Ojasoo mõisaks (sks Alt-Harm), mille juurde kuulusid mh Ojasoo küla ning Aeli karjamõis. 1920. a-test Ojasoo asundus, al 1977 küla. P. Johansen märgib, et algselt on nime koostisosad olnud oja + -la, hiljem on liide -la asendunud sõnaga suu. L. Kettunen oletab lähtumist sõnast soo. Nime järelosa -suu ja -soo on vaheldunud. Vrd Harmi. – TL
Bfl: I, 119, 243, 266; Bfl: II, 77; ENE-EE: VII, 41; EO: 226; EVK; Joh LCD: 358–359; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 311

Ojaäärse [oja‿`äärse] ‹-le› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Nurtu mõis), 1689 Oyaße kulla, 1782 Ojase, 1798 Oesoo, u 1900 Ояэрсе.  C2
● Ajalooline *Oese küla hävitati Nurme karjamõisa põldude laiendamisel XIX saj. Küla asus kahel pool jõge hilisema Nurme küla maadel. XIX saj II poolel rajati Nurtu jõe äärde Nurmest põhja Ojaäärse küla. 1977–1997 oli ametlikult Kohtru osa. Küla asub kohas, kus Rogenese oja voolab Nurtu jõkke. Nime algusosa lähtub sõnast oja ’väike voolav veekogu’, kuid järelosa on kirjapanekutes vahelduv, -äärse tundub olevat hiline asendus, vrd ojane : ojase ’ojarikas’. Vrd Oese2. – MK
EAA.1.2.941:1655, L 1645p; EAA.1864.2.IV-8:127, L 129p; EAN; KNAB; Mellin

Oju ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis), 1453 Janus Melepene soen van Ottolas is tho Oygill eyn bur, 1645 Oya Rein, 1685 Ojo Thommas.  B3
● 1977–1997 oli ametlikult Kurevere osa. Praeguse küla piires oli ka Paju mõisa karjamõis, mis tekkis XIX saj (1857 Ojo Mois). 1920. a-test küla. E. Koit on oletanud küla nimetamist Ojamaa ehk Ojumaa (Gotlandi) järgi, seega oleks algusosa lähtekohaks oja ’saar’. Ent küla võib olla nimetatud ka sealt läbi voolava oja järgi. – MK
EAN; KNAB; SK I: 258

Orajõe1 [ora‿`jõe] ‹-le›, rahvakeeles Naba‿külä Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis).  A1
● Orajõe nimi anti 1977. a sellele osale ajaloolisest Himmaste külast, mis jäi jõe, raudtee ja Põlva linna piiri vahele. Nabaküläks on seda kutsutud Naba talu ja Naba raudteeülesõidu järgi. Orajõe küla lõunaosa on veski järgi nimetatud Tilsiks. Põlvat läbiva Orajõe nimi on kohalikus rahvakeeles olnud lihtsalt Ora, vrd nt Ora hainamaa Põlva kiriku all, Orakülä Metstes. Siiski on jõenime juba pikemat aega tähenduselt läbipaistvate liigisõnadega täiendatud, nt Orra Oija 1876. a mõisakaardil. Jõenime kirjapilt 1798. ja 1839. a kaardil oli Orra Fl. Sõna ora on Ida-Võrumaa arhailises sõnavaras tähendanud jõest väiksemat vooluvett ehk oja. Lääne pool on selle üksnes kohanimedes säilinud sõna kuju ura või ka urg : ura. Huvitavalt on mõlemad sõnad kombineerunud 1456. a ojanime üleskirjutuses vlet Urgorra, mis on asunud Osula ja Peetrimõisa piiril, kust Orajõgi tegelikult alguse saabki. Uusajal on jõe ülemjooksu kohta olnud käibel teine nimi Mustjõgi (1627 ka tõlgitud nimena Schwartze Beche). Vrd Mustajõe, Orajõe2. – ES
EAA.2072.5.581; Faster 2005: 56–58; LGU: I, 375; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56; Rücker

Osula ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Osola ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1456 Ossel, 1627 Osell, 1638 Ossula, 1752 Ossula Külla.  B1
● Vana küla, mille tuumik pärast Sõmerpalu mõisa neljaks jagamist 1766 jagunes Mustja ja Lilli mõisa vahel. Rahvakeelne külanimi säilis ka siis, kui XIX saj ja XX saj algupoolel kasutati asjaajamises külanimena mõisa, hiljem karjamõisa nime Mustja. Veel 1970 oli nimekirjas Mustja I ja II asundus, Osula nimi taastati ametlikult 1977. Esmapilgul on nime päritolu võimalik seostada läti keelega, kuid see ei pea paika. Läti ozols ’tamm’ esineb paljudes isiku- ja talunimedes. Läti ja latgali tänapäevased hääldusvariandid on [uozuols, uuzuls]. Selle sõna eesti keelde laenamise juhtumid on enamasti pika o-ga, nt Oosuli oja (Val). Topelt s varajastes kirjapanekutes (erandina 1627) erineb läti tamme tähendava sõna sama ajastu kirjapanekutest. Osula küla esialgne suurus võiks viidata nime suurele vanusele. Võimalik, et *Oso on muistne isikunimi, millele on liitunud la-liide. Vrd V. Palli esitatud asustusnimed Ossukese, Osu ja Ossu ning soome perekonnanimed Oso ja Osola, eriti aga Soomes Kymi orus XVI saj mainitud talurühma nimi Osolat. – ES
EAA.1270.2.2:107, L 107; EO: 89; LGU: I, 375; PTK I: 167; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 148; Sukunimet 1992: 395

Padina ‹-le›, rahvakeeles varem Jaasi ~ Kiriku Hää – paik (küla) Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Häädemeeste mõis), 1782 Paddina Iack (metsavahikoht), u 1900 Падина (küla), 1922 Padina (küla).  A1
● 1977 liidetud Papisilla külaga, väiksem edelaosa (k.a Padina talu) Häädemeeste alevikuga. Lisanimena on Padina esinenud Tarvastus (1692 Paddina Mats, 1731 Paddina Matzi Jack), hiljem on olnud kaks Padina talu Marguse oja ääres Väluste külas. Häädemeestel on nimi siirik. Nimi tuleneb vast heli järeleaimavast sõnast padin. Kuna Häädemeeste küla asus Tolkuse raba serval, siis on rahvasuu nime aluseks pidanud ka sõna padin ’soorääts’. ¤ Rahvajutu kohaselt olevat külanimi tulnud sellest, et pehme maa tõttu olevat loomadele jalgade külge pandud puust tallad ehk padinad. – MK
EAA.1865.5.153:5, L 5; Eesti TK 50; ERA.T-6.3.64, L 1; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Pukk 2000: 60; RGADA.274.1.192/1:292, L 281p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:399, L 448p

Paju2 ‹-le› Luk – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Luhde-Großhof, 1689 Gros-Hoff i Lude, 1782 Luggaschu leela muischa, 1909 Pajo m.; läti Liellugaži.  A2
● Mõis rajati siia XVII saj (eraldi mõisakaart pärineb 1689. a-st). Lätis asuvast Luke mõisast (eesti keeles varem *Lukeliina mõis, läti Lugaži, sks Luhde-Schloß) eraldati Paju mõis 1748. Eraldamisele eelnenud nimetamine suureks mõisaks (sks groß, läti liel-) võis nimeandjate jaoks viidata mõisamajanduse arendamise võimalustele, kuna keskaegne linnusekoht Luke oli ümbritsetud teiste mõisate maadest. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Paju nime vanus ja päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt on see tekkinud eesti keeles nöökava vastusena uhkele saksakeelsele nimele Großhof. Täiendavaks motiiviks võivad olla olnud suured heinamaa-alad Pedeli ja Viira oja ääres, vahetult mõisapõldude all. Vrd Pajumõisa. – ES
BAL: 497; BHO: 323; Hupel 1774–1782: III, 139; KNAB; Lvv: II, 333;  LVVA.7404.1.1426, L 1

Peeli jõgi [`peeli jõgi], kohalikus pruugis `Piili oja Har, Rõu – jõgi Võru maakonnas Rõuge vallas, 1563 на ручью на Пиле, 1839 Peeli Fl., 1872 Peele Bach.  A4
● Peeli jõgi ehk Piili oja on Vaidva jõe lisajõgi. Nime tuntakse ka jõeäärsete talude ja heinamaade paikkonnanimena; Piili küla liideti 1977 Tunduga. Piili nimekuju on kohalik ja algupärane, ent selle tähendus tundmata. Jõenime on raske siduda vana isikunimega Pylo. Vrd Piilse. – MF
 EAA.1402.1.43, L 1; KN; Rücker; Selart 2016: 91; Stoebke 1964: 63

Penijõe [peni‿`jõe] ‹-le› Lih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Pennijöggi, 1368 Pennipanoya (oja), 1591 Penne Jochi (küla Alaküla vakuses), 1689 Pennige by, 1798 Pennijöggi.  B2
● Mõis rajati XVII saj I poolel. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Küla on nime saanud ojalt või jõelt. Esimese kirjapaneku järgi on nimes liigisõna oja ees kahest sõnatüvest koosnev täiendosa, mille teine osis on ilmselt lühenenud sõnast pea. Esimese osise võrdluseks võiks tuua hiljem lõunaeestilise peni ’koer’. – MK
EAA.1.2.932:118, L 110p; EAA.1.2.941:1104, L 1090p; EM: 84; LUB: VI, Reg 1238b; Mellin; VMS

Penuja ‹-le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Penneküll, 1525 Penniger (küla), 1580 Penniküll (mõis), 1782 Pennoje mois, 1909 Penoja m(ois).  C2
● Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Penuja alevik, 1970. a-tel oli kirjas Penuja asundus ja küla, mis 1977 liideti külaks. L. Kettunen on eestikeelset nime käsitlenud kaheosalisena Penu+ja, kus algusosa lähtuks isikunimest Penu, järelosa oleks lühenenud sõnast oja. Varasemate kirjapanekute põhjal võis järelosa olla ka -jõe. Algusosa puhul tuleb märkida, et teise silbi u võib olla hiline muutus osise -oja mõjul, vrd sks mõisanimi Penneküll. Penuja põhjaosa on nimetatud Kivikülaks. 1977 liideti Penujaga lõunapoolne osa Sookülast (1970) ehk Vihtsist (1922, ↑Abjaku). Vrd Penijõe, Penniküla. – MK
Bfl: II, 50; BHO: 442; EO: 42; Hupel 1774–1782: III, 337; KNAB; LGU: II, 425; Stackelberg 1926: 161

Pikru [`pikru] ‹-le› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1415 Pitkenoruas, 1583 w pogoszczie Pykierah, 1585 Pikori, 1624 Pickfer, 1797 Pikfer.  A3
● Põlisküla, mis pärast Teist maailmasõda jagati mitmeks väiksemaks külaks, taastati 1977. Tõenäoliselt algselt kaheosaline nimi *Pikknurme on aja jooksul tugevasti lühenenud. Küla paikneb kõrgemal, põllumajanduseks sobival alal. Pikru taastamisel 1977 liideti sellega Kõlu (vahepealne Pikru tuumik, 1693 Kollo Hans), Mõru, Piitre (Peetri) ja Roti (1638 Rotty Herm) küla. Omaette talurühmad Pikru piires on ka Matu (1693 Rantso Matto Jury), Oja ja Pillussa. Vrd Pikknurme. – MKu
EAA.567.3.121: L 18; EVK; Mellin; PA IV: 142, 187; Rev 1624 PL: 99; Rev 1638 II: 114; Varep 1968

Pikva [`pikva] ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Pickwa, 1241 Pickuta, 1493 Pytkow, 1696 Pickowa, Pickoa By, 1796 Pitkwa (küla, veski).  A1
● Küla oli olemas juba XIII saj alguses. Keskajal oli Pikva Padise kloostrimõisa eraldi vakus, 1600 liideti Alavere mõisa külge, mille koosseisu jäi Pikva poolmõis 1849. a-ni, rüütlimõisa õigused sai 1858. L. Kettunen kõrvutab nime nt sõnadega pikutama ja pikutaja, kuid peab tõenäolisemaks siiski lähtumist sõnast pikk ~ pitk. Võttes arvesse kirjapanekuid Pytkow, Pickowa ja Pickoa By, võiks oletada lähtumist sõnadest pikk + oja › -va. Küla asub oja ääres. Talurühm Pikvast läänes kannab Laksu nime. 1977 liideti Pikvaga osa Jõeääre külast. – TL
BHO: 11, 451;  EAA.1.2.C-IV-288; EAA kinnistud; EO: 260; Joh LCD: 547–548; KNAB; Mellin

Plessi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Plessi Andre, 1805 Plessi Lissari Abram, Plessi Andres jt, 1820 Plessi-Kiwwi, Plessi (talud), 1839 Plessi (küla), 1901 Plessi (karjamõis).  C2
● Plessi ja Tallikeste on ainsad Vastseliina külad, mis jäid Liivimaa idapiiri märkiva Piusa jõe ja Miikse oja joonest ida poole. XVII saj lõpu kaartidel siin veel asustust pole, küll aga piirikivi (?) Warmsteen ’lämmi kivi, soe kivi’. Hilisema aja Plessi taludega on samastatav XVIII saj tuntud Lissari talurühm (eesnimest Jelizar). XIX saj kadus Lissari nimi käibelt. Pastor Masing kirjutas u 1850: „Lissari külla (om karjamõisas tettu)“, st küla on karjamõisaks tehtud. Arvatavalt sama koha rööpnimeks olnud Plessi andis uuele karjamõisale nime. 1920. a-tel jagati Plessi karjamõis taas taludeks, tekkis asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi oli talupoja lisanimi, kuid selle päritolu pole teada. Vrd võru pless, plesspää ’kiilaspea’ (‹ vn плешь, vastavad perekonnanimed Pleškov, Plešakov, Plehhanov jt). Võimalik, et 1684. a lisanimi Plexe ↑Mäe-Kõokülas esindab sama nime ja *Plessi Lissar oli see, kes rajas esimese talu varem tühjale piirialale. Vrd ka läti perekonnanime Pless. – ES
EAA.1865.2.141/2:46, L 45p; EAA.567.2.686:8, L 7p; EAA.1271.1.223:102, 113, L 189, 221;  EAA.3724.4.1958, L 3;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1917.1.155:10, L 2; Must 2000: 264; Rücker; Unbegaun 1995: 120–127

Porijõgi [pori‿jõgi] Kam, Nõo, TMr – jõgi Põlva ja Tartu maakonnas.  A2
● Emajõkke suubuva jõe nimi on tuletatud sõnadest pori ja jõgi. 1930. a-te topokaardil nimetatakse Porijõeks ainult üht sooga ümbritsetud Aardla järvest algavat jõeharu, teine, idapoolne haru (tänapäeval väga veevaene) kannab aga Savijõe ehk Valgma jõe nime. Seda praeguse Porijõe osa, mis algab Maaritsa külast ja suubub Aardla järve, nimetatakse mainitud kaardil Konsu jõeks. XVII saj andmeil oli see Vchtsche bäche ’Uhti oja’ (E. Saare tähelepanek), millest on tulnud Uhti küla nimi. – EE
Eesti jõed 2001: 364; Eesti TK 50; ENE-EE: XII, 419; Loopmann 1979: 48; Rev 1638 I: 122

Posti ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `küllä› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1796 Dorf Posti, 1815 Posti.  A3
● Posti oli 1977–1997 Kilomani küla osa. Küla kandis Posti nime nt Rõuge kirikuraamatutes, mõisakirjades kasutati veel XX saj lätipärast nime Oschup. Posti nimi tuleb talupoja lisanimest, mis võib olla seotud postiteenistusega. Selle nime puhul on võimalik ka mänguline varieerimine *Os´pi › Posti, kusjuures Os´pi oleks eesnime Ossip lühendus. Nii seletuks kahe võrdlemisi erineva nime kokkukuuluvus. Kui teine nimi on läti päritoluga, siis ei pärine see eesnimest, vaid on siirdnimi mõnest samanimelisest kohast jõe või oja ääres, vrd talu Ošupes Vireši vallas ja oja Ošupīte Alsviķi vallas. Rahvapärimus postijaamast Posti külas ei vasta ilmselt tõele, sest 1684. a kaardi järgi läks postiveoks kõlblik tee Ruusmäelt Muratisse küla asupaigast ida poolt. – ES
EAA.1268.1.403:401, L 353p;  EAA.1268.1.216, L 4;  EAA.308.2.178, L 1; KN; VD

Pudisoo [pudi‿`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis Pudisu Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), u 1690 Puddisu wehasu, 1699, 1798 Puddisu.  A2
● 1977–1997 oli Uuri küla osa. J. Tiidemanni järgi kujunes Pudisoo küla XVIII saj alguseks, kuid hingeloendites esinesid Pudisoo ja Sae hajataludena veel XIX saj I poolel. Sae asub küla tuumikust kaugel ja on põline veskikoht (jääb praegu Uuri küla piiresse). Rootsi aja lõpu kaartidel on Pudisoo igal juhul hajataludena olemas, Sae esines 1637 (Sage Jürg). G. Vilbaste järgi said siin elada vaid kalamehed, sest Pudisoo jõe suue on lõhede kudemiskoht. Nimi on tegelikult Pudisuu, st Pudi jõe suue, kus pudi tähendab väikest. E. Tarveli arvates on küllalt suur ja sügav Pudisoo jõgi saanud oma nime võrdluses Jägala, Loobu või Valgejõega, mis on temast suuremad. Nime on ehk algselt kandnud jõeke, mille suubumiskohal praegusesse Pudisoo jõkke on hajatalu XVII saj lõpu kaardi järgi asunud (praegusel põhikaardil Ohrpa oja). Pudisoo jõge (koh Pudisu jogi) kutsutakse ka Pärlijõeks jões leiduvate pärlikarpide järgi. Pudisoo külatänavat nimetatakse Kassisabaks. – MJ
BHO: 468;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 59; Tiidemann 2010: 106, 110–111; Vilbaste 1956: 159–160

Puravitsa ‹-`vitsa ~ -sse›, rahvakeeles ka Suurõ-Puravitsa ‹-lõ ~ -`vitsa› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Бу́равцы, ? 1788 Большие Буравцы, u 1790 б. буравицъ, 1849 Буравцы Большие, u 1866 Боровцы, 1872 Буровцы Большіе, 1886 Suure Purawitsa, 1904 Suurõ-Puravitsa, Больші́е Бу́равцы, 1923 Buravitsa, Suur-Buravitsa, u 1970 Пуравица (raudteejaam), Буравцы.  A1
● XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva kogudusse, XIX saj keskel aga Petseri koguduse alla. Sellest veidi loodes asub Väiko-Puravitsa küla ning mõni kilomeeter üle Metkohka (Митковка) oja idakirdes lisaküla (võsselok) Till´o ehk Kurnova ehk Puravitsa Palu. Seto algupära korral võiks tegu olla liitsõnaga pura + vitsa, mille algusosaga vrd pura ’rauapuru; purikas’, purass ~ purask ’peitel’ (Se) ning purak(as) ’suur tükk’. J. Truusmann võrdles kohanime sõnaga puravik, ent viimane on ise vene laensõna (‹ боровик). Kui nimi on vene algupära, siis võiks aluseks olla бор (vanavene борове) ’mets’. Borovtsõ (Боровцы) on Valgevenes levinud kohanimi. Vrd Labõritsa, Palo, Puraküla, Puramäe. – AK
Academic; Ernits 2012: 38; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XIX; NL TK 100; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 515; SeK: 118; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 5; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Puru2 ‹-le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Jõhvi mõis), 1241 Poro (küla), 1636, 1726 Purro.  B3
● XX saj rajati Puru küla maadele Uus-Ahtme koos põlevkivitööstusega (↑Puru¹). 1970. a-tel nimetati Puru ajaloolist tuumikut Vanakülaks, al 1977 on nimeks uuesti Puru. P. Johansen on nime võrrelnud soome kohanimega Poro ja pidanud vasteks puru ’raas, tükike’. Seevastu V. Reimaa on nimevasteks pidanud sm puro ’oja’ või vepsa purde ’allikas’ ja leidnud viimastest märke maastikul. Puru küla koosseisu kuuluvad a-st 1977 Jaamaküla (Puru-Jaamaküla, 1913 Jamakülla), Kuivküla (1945) ja Sooserva küla (1945). Puru tütarkülad on ka nüüdseks iseseisvunud ↑Pajualuse ning Ahtmega liidetud Altserva (1945) ja Ridaküla (1922). – MK
Bfl: II, 489; Joh LCD: 553; Reimaa 2007: 168; Rev 1725/26 Vi: 185

Põhja ‹-le›, kohalikus pruugis Põhja‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), u 1900 Похя (küla).  C3
● 1977–1997 oli Allika küla osa. XIX saj asusid praeguse Põhja küla kohal Mäepea ja Pirsallika (↑Allika⁵) küla hajatalud ja vabadikud. Uusi talusid rajati vanade vahele peamiselt Kurblu oja kaldale. Külana kujunes välja XIX saj lõpuks. – MJ
KNAB; Vilbaste 1956: 160

Pärinurme [päri‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Hag – küla Harju maakonnas Saue vallas (Maidla mõis), 1465 Pernurm (mõis), 1586 Pernorm (küla), 1936, 1945 Pärinurme (küla).  C2
● Pärinurme mõisat on mainitud 1465, mõis oli alles veel 1716, hiljem enam mitte. Mõis paiknes P. Johanseni andmetel praeguse Maidla küla piires, Maidla mõisast 0,5 km põhja pool väikese oja ületuskohal. Millal nihkus Pärinurme nimi praegusele kohale lõuna pool, pole teada; 1930. a-tel on seda juba kasutatud, kuid hiljem nimetati see Maidla I külaks, al 1977 on uuesti Pärinurme. Nime algusosa päri- on tõenäoliselt sama mis sõnades päripäeva või pärivoolu. Pole välistatud, et Pärinurme võib olla 1930. a-tel taaselustatud nimi, sel juhul võib nimele esitada ka muid tõlgendusi, nt *Päranurme. Küla ajalooline nimi on Sõrala (1465 Sorolie, 1725 Sarola, 1798 Särrala), praegu talunimi. Kui oletada, et Sõrala talud kuulusid Pärinurme mõisale, võis nime siirdumine toimuda ka sel teel, et küla hakati kutsuma mõisaga sama nimega (vrd ka Mahtra, Ohulepa jms). – PP
Eesti TK 50; Joh LCD: 607–608; KNAB; Rev 1586: 117; Rev 1725/26 Ha: 423

Pühajõgi2 [püha‿jõgi], kohalikus pruugis Pühä‿jõgi, rahvakeeles ajalooliselt Pühä Võhandu Kan, Ote, Urv – jõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1684 Helige Beck, Helige Bäcken, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, 1839 Pühha Fl.  C1
● XX saj on Võhandu jõe ülemjooksu Vagula järvest Kauru järveni (Ilmjärveni) tuntud Pühajõe nimega. XVII saj kirjalikes allikates on olukord teistsugune – alamjooksul ei kasutatud Võhandu nime, vaid nimetati jõge asustusnimedega: Kirumpää jõgi, Räpina jõgi. Just ülemjooksul on jõge tuntud siis Võhandu nimega, nt 1638 on Sõmerpalu kohta kirjas, et piirkonnast voolab läbi jõeke nimega Võhandu (wæhand), mis saab alguse Otepää Ilmjärvest. 1627 on Kärgulas olnud küla Wohanda (↑Sulbi²) ja Linnamäel küla Wiehandt (↑Alapõdra). Pühajõe nime ei esine kirjalikes allikates enne XVII saj lõppu. Kirjalikult hakati Pühajõge enam mainima pärast J. Gutslaffi kirjeldatud Võhandu jõe pühaks pidamist ja Pühajõe vastuhakku 1642. a. Esimene kirjalik nimekuju Helige Beck ’püha oja’ leidub Kärgula mõisa kaardil 1684. Jõe pühaks pidamist kinnitavad kohanimed Pühikmägi ja Pühälätte mõts Ilmjärvel Kolju (Kol´u) koolimajast põhja pool (1825. a kaardil Pühhicke Meggi ja niit Pühhalätte). Püha läte, mille sees olid enne Teist maailmasõda puust rakked, olevat jäänud kuivaks, kui lättest ülevalpool süvendati tee läbi mäekülje. 1979. a ilmunud Eesti NSV jõgede nimestik määratles Võhandu alguse Vagula järvest, Pühajõe suudme Vagula järves ja lähte hoopis Sirvaste külas. Traditsiooni järgi tuntud Ilmjärvelt algav ülemjooks sai nimeks Sillaotsa jõgi Sillaotsa talu järgi Koorastes. 1982 liideti Pühajõgi Võhandu jõega ja määrati ülemjooks ümber Savernasse. 2014 sai traditsiooniliselt tuntud ülemjooks, vahepealne Sillaotsa jõgi, tagasi oma ühe ajaloolise nime Pühajõgi (Pühäjõgi). Vrd Ilmjärve, Võhandu jõgi. – ES, MF
 EAA.308.2.182, L 1; EJOK 1986; Loopmann 1979: 38, 40;  LVVA.6828.4.385, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 146; Rücker

Raamatu ‹-sse›, rahvakeeles ka Tuski ~ Kõrvi, kirjakeeles ka Rammatu Saa – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Jäärja mõis).  B2
● Raamatu nimi esineb vallakirjades 1930. a-test. Renneri kroonika andmeil tungisid Vene väed 1560 Saardesse, kus põletasid mõisaid ja küli, teiste seas Raamatu küla (Ramkull). L. Vaba on nimele võrdluseks toonud leedu ramus ’rahulik, vaikne, tasane; leige, jahedavõitu’ ja läti ramīt ’(maha) matma, mulda sängitama’ (vrd ka läti rāms ’rahulik, vaikne, tasane’), mis sobivad, kui lähtuda ojanimest. Lätis, Leedus ja vanapreisi aladel tuntakse sellenimelisi jõgesid, järvi ja soid. Küla lähistel on Raamatu oja ja Raamatu soo, Läti poolel talud Jaunramatas, Lejasramatas ja Vecramatas. Raamatu oja jätkub Läti poolel Salatsi parema lisajõena (läti Ramata), mille alamjooksule on 1970.–1980. a-tel tekkinud asula Ramata (Ķīši). Igatahes näib nimi olevat rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud. Raamatu külaga on 1977 liidetud kaks Jäärja küla (1945). ¤ Raamatu oja olla nime saanud sellest, et juudi kaupmees olevat sinna uppunud koos raamatupambuga. – MK
Aben 1966; EMSK; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Kukk 2005; LVVV: R, 64–65; Pärnumaa 2010: 75; Renner 2006: 152, 195; Uuet 2002: 100; Vaba 2002: 268; ÜAN

Rabina ‹-le› Pst – paik (küla) Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Heimtali mõis), 1795 Rabine (talu).  B2
● Külana nimekirjas 1945, liideti 1977 Vardi külaga. Nimi pärineb talu nimest, mille päritolu pole selge. Juba 1583 oli Viljandimaal Mustivere-Alustre kandis *Metskülas (Mieczla) uusasukas Rabina Piep ja Vardi mõisas Rabim Ernie, 1599 Taeveres Rabina Sim ja Rabina Arm ning eeldatavalt Viljandi khk-s Meylia külas Rabina. Tõrreküla all oli 1681 Rabin Matz. Küla asus oja kaldal, nimi võidi panna vee hääle järgi, vrd rabisema, rabin : rabina. Vrd Padina. – MK
EAA.308.6.266:25, L 24p; EAA.308.6.291:10, L 4p; EAA.1865.3.209/2:4, L 4p; KNAB; P XVI: 207, 222; PA IV: 147, 161

Radaja ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Сиго́во, u 1790 Слидова, u 1866 Сигова, 1882 Сигово, 1885 Radaje, 1897 Radaja, 1904 Radaja, Сиго́во, u 1920 Rataja, 1922 Sigovo.  A2
● Küla kõrval on samanimeline oja (1967 Radaja uja). Küla kuulus XIX saj Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi võib lähtuda sõnast rada ’kitsas tee, teerada; piir, raja’. Vene nimi Сигово tuleneb sõnast сиг ’siig, siiakala’ (J. Truusmann), mis võis olla lisanimi (A. Šteingolde). Pihkvamaal, samuti Vologdas on mitu Sigovo (Сигово) küla; Karjalas on Sigova küla (Сигова, sm Šungunniemi). Vrd Raadama, Ridala1. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; KN; RL 1922; SeK: 122; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 45–46; Truusmann 1897b: 68; Vasilev 1882: 287; Vene TK 126

Rahnoja [`rahn‿oja] ‹-le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1795 Piesta Rachn oja Ado (talupoeg Vändra mõisa all), 1922 Rahnoja.  B4
● Küla on lahknenud Piista külast seal olnud talu järgi. Rahnoja on talunimeks saanud loodusnime (oja) järgi, mille lähtekohaks võiks olla rahn : rahnu. Piista küla (1624 talu Piessel, 1638 küla Pystal, 1797 Piisda, 1839 Piesta) tuumik kuulub tänapäeval Kullimaa külasse. Vrd Piistaoja. – MK
EAA.1865.3.294/4:98, L 97p; Mellin; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; ÜAN

Rampe [`rampe] ‹-le› San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Laatre mõis), 1796 Rampa (kõrts), 1808 Rampa Peter (talupoeg), 1839 Rampe (kõrts), u 1900 Рампе (karjamõis).  B1
● Rampe on olnud algselt kõrtsinimi, siis talunimi, mis on XIX saj lõpuks saanud karjamõisa nimeks. 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla. Nime aluseks võib olla eelkõige Lõuna-Eestis tuntud sõna rambe : rampe ’vettinud puunott või känd’. Kõrtsidele anti tihti halvustavaid nimesid ning see kõrts just oja ääres asuski. Rampega on 1977 liidetud Robi küla (1970, u 1900 Робы talud). – MF
EAA.567.2.423:2, L 1p; KN; KNAB; Mellin; Rücker; Vene TK 42; VMS

Raudi ‹-le› Iis – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Kurtna mõis), ? 1583 Raudewa (veski), 1732 Rautja (veski), 1796 Raudna (küla), 1811, 1844, 1871 Raudja (karjamõis).  A1
● 1977 liideti Raudi Illukaga. E. Varep on Raudiga samastanud 1536 mainitud veski zu Radogegghe, ent teisal on P. Johansen selle sidunud Roodu jõega. C. J. Paucker esitab Vasknarva läänist veskinime kirjapaneku 1583 Raudewa, kuid pole teada, kas see asus Raudi jõel; sellegi kirjapaneku on E. Varep seostanud Raudiga. Raudil on olnud ka kõrts. Külanimi on tõenäoliselt lähtunud jõe või oja nimest, küla lähedal on Raudi jõgi, mille nimi on olnud *Raudjõgi või *Raudoja. Vrd Roodu. – MK
Bfl: I, 1081; BHO: 489; EAA.3.1.469:1042, 1042p; EAN; EVK; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 46; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Raudoja [`raud‿oja] ‹-le›, kohalikus pruugis `Rau‿oja HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1690 Raudoja krogh, 1700 Raudoja krog, 1798 Raudoja (kõrts).  C4
● Algselt kõrts, mis on tekkinud samanimelise oja Soodla jõkke suubumise koha lähedale. Hiljem on kõrts olnud veidi teises kohas. Oja jookseb praegu põigiti külast läbi. Nii kõrts kui ka küla on saanud oma nime ojalt. 1920.–1930. a-tel oli Raudoja Kõrve küla osa (Kõrve II), Raudoja nimi pandi 1939. a paiku. Raudojaga on 1977 liidetud Kõrve ehk Priske küla (u 1900 Корве). – MJ
 EAA.1.2.C-III-31; ERA.14.2.713 (Anija vallavalitsuse kiri 13. I 1939); KN; Mellin; Stuart 1699

Rebasmäe [rebas‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Rebäs‿`mäe Räp – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Kahkva mõis), 1627 Reuestmah (veski), 1630 Rebbestma kylla, 1839 Rebassemä, 1937 Rebasemäe.  C2
● Rebasmäe oja on põline Räpina ja Vastseliina valduste piir. Veskikoht Räpina poolel oli olemas juba XVII saj. Sajandi lõpupoolel kasutati vakuraamatus ja revisjonis Rebasmäe talupoegade lisanime May (Maye, Moye) ja neid loeti Kahkva küla alla. 1977–1998 oli Rebasmäe Kamnitsa küla osa. Rebasmäe nimi on alguse saanud veskikohast loodusnime *Rebästemägi naabruses. Liite -ste lühenemine või otsene nimemoodustus st-tüvelisest vormist on näha juba esimestes kirjapanekutes. Mitmusliku täiendi kõrval on kasutatud ka ainsuslikku (*Rebäsemäe). Rebäst(e)mägi või Rebäsemägi on Võrumaal tavaline metsas asuva mäe nimi, mille motiiviks on rebaseurgude leidumine. Tänapäeval on Rebasmäe külaga liidetud ↑Huulõ küla (Vas). – ES
Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 67; Rev 1638 I: 278; Roslavlev 1975: 26, 28, 38; Rücker; Saar 2008: 136

Riihora [`riih‿ora] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1684 Rigura Pustus, 1688 Richora, 1782 Rihora Peter, 1820 Richorra (küla).  A3
● Hoolimata vahepealsest külaks nimetamisest oli Riihora XX saj alguses hajatalu. Pärast Teist maailmasõda rajati tallu Orava metskonna kontor. 1977–1998 oli Rõssa küla osa. Külanimi pärineb ojanimest Riihora. Sõna ora või ura on vanapärane liigisõna oja tähenduses. Algusosa riih- tähendus on tõenäoliselt ’rehi’, võru keeles riih : rehe või riih : riihe. 1684. a nimekuju võib olla saksapärasemaks muudetud, vrd Riege ’rehi’, arvatav eesti laensõna saksa keeles. Ojanime mainib 1947. a kaart (руч. Рихора), praegu loetakse oja Mädajõe ülemjooksuks. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:61, L 59p; EAA.1271.1.226:198, L 1839; EES: rehi; Faster 2005; Roslavlev 1976: lisa 5; VES: riih

Ringiste ‹-le› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), u 1690 Ringste Hindrich, 1720 Ringiste, 1723 Ringeste.  B2
● Tänase Ringiste küla maa-alal on olnud kaks vana küla. Üks neist oli Kõpsi, Nigle ja Viki piirkonnas (*Ruuhmõtsa, 1584 Rohmac), teine Kiiviti ja Nakatu piirkonnas (Ujukülä, 1582 Hoiokilla, ↑Kiiviti). Ringiste talunimi pandi kirja neist esimeses külas XVII saj II poolel. Nime päritolu pole selge. Et nimi sisaldab vanadele külanimedele omast ste-liidet, võib see pärineda juba muinasajast, vrd nt Laadoga-Karjala vana, tundmatut päritolu lisanimi Rinkinen. Ringiste oleks selle eestipärane mitmuse omastava kuju. Vähem usutav, kuid samuti võimalik on see, et Ringiste on Rõngust siirdunud talupoegade kohapeal tekkinud lisanimi. Kuigi Rõngu nime võib tagasi viia pigem *Renko-kujulisele muinasaegsele isikunimele, võib küsida, miks esineb selle nime kõige vanemates kirjapiltides valdavalt i. Võib-olla on tegu n-i ees kõrgenenud õ ehk õ̭-ga nii Rõngu kui ka Ringiste kirjapanekutes ja Ringiste hääldus esmamainimise ajal [`rõ̭ngstõ]. Varem eksisteerinud küla nime (hilisemad kirjapanekud veel 1601 Rochmatz, 1627 Ruhgemetz, 1638 Roycemetz, u 1690 Ruchmetz) võiks kahtlemisi lugeda *Ruuhmõts või *Ruutsemõts. Kuivõrd kunagise küla all on Ujuste oja keskjooks ja palju soomaastikku, võib oletada, et nimi sisaldas sõnu roog : roo (võru tänapäevakeeles ruug : ruu, sellest tuletatud omadussõna `ruunõ : `ruutsõ) ja mõts ’mets, ääremaa’. Ringiste küla praegustes piirides on omaette nimega eristatavad ↑Kiiviti, ↑Nakatu, ↑Nigle, Paluotsa ja Piirikikka. Vrd Rõngu1. – ES
EAA.567.3.67:29, L 27p; EAA.1297.2.1:20, L 18; PA I: 70, 131; Rev 1601: 38; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 31; RGADA.274.1.174:934, L 929p; Sukunimet 1992: 503

Rohkuse [`rohkuse] ‹`Rohkuse ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Rohkusi Pal – paik (küla) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Roela mõis), 1588 Mik Rokus (mölder Levala külas), 1599 Rokussa, 1638 Rochkusakulla, 1839 Rockus.  C2
● Liideti 1977 Kalliverega. 1474 on mainitud heinamaad Rocken(n)so, mis A. Westrén-Dolli arvates asus umbes sel kohal, kus hiljem Rohkuse küla. Roela jõe ülemjooksu on 1406 nimetatud Rochkebek (*Rohkuse oja). Nime päritolu on ebaselge, lähteks võib oletada isikunime (nt Rochus). – PP
BHO: 509; PA I: 292; PTK I: 206; P XVI: 120; Rücker

Roobaka ‹Roobaka ~ -sse› Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Ropaka, 1519 Ropecke (mõis), 1645 Roboka, 1798 Ropaka.  C2
● Roobaka mõisa kohta on teateid a-st 1519. 1920. a-test Roobaka asundus. 1970. a nimekirjas oli Roobaka asundus ning Roobaka I ja II küla, need liideti 1977 põhiosas kokku Roobaka külaks. Nime võib analüüsida mitmeti. Häälikuliselt sobiks eesti sõna roobakas : roobaka, mis on tuletis roop-tüvest, vrd ka *roobakas (keskvõrdes mitmusliku sõna roobakamad oletatav lähtevorm) ’vilets’. Kuna mõis ja küla asuvad endisel eestirootsi alal, on võimalik lähtuda ka rootsi keelest, vrd eestirootsi kohanime Rōback ja Soomest Pohjanmaalt (millega Saaremaa kohanimedel on ühisjooni) Råbacka. Rootsi kohanime Råbäck on seletatud sõnadega rå ’kabris, metskits’ ja bäck ’oja’. Roobaka puhul tuleb järelosa vastena kõne alla ka eestirootsi bakk ’mägi, küngas’, mis esineb Saare- ja Hiiumaal teisteski kohanimedes. Võimalik on ka, et nimi on siirik Soomest või Rootsist. Vrd Roobe. – MK
KNAB; SK I: 347; SOL: 263; VMS

Ropka [`ropka] ‹`Ropka ~ -sse› TMr – Tartu linnajagu, mõis, sks Ropkoy, Taubenhof (varem), 1638 Karlefer, Rupkoy (mõis).  C2
● Linnajagu on saanud nime mõisa järgi. Viimase kohta on andmeid al 1531 (Karlefer). Mõisa maad, kuhu kavandati rajada tööstusettevõtted (praegune Ropka tööstusrajoon), anti Tartule 1923. Samal ajal ühendati Tartuga Piiskopi mõisa maad (1627 Papi Moisa, sks Bischofshof). Aedlinnaline eramupiirkond (Ropka aedlinn ehk ↑Variku) liideti Tartuga 1962. Ropka mõisale kuulunud Külitse külas (Nõukogude ajal asus seal Ülenurme õppe-katsemajandi Ropka osakonna keskus) asub Ropka paisjärv. Ropka nime kannab ka üks Aru mõisa karjamõisaid (sks Ropka; Nõo). Selle asemele tekkinud küla liideti 1977 Mäeotsaga. Ropka nime päritolu pole selge. Seda on ühendatud vene sõnaga робкo ’aralt’, mis pole eriti usutav. M. J. Eiseni arvates on kohanimi tulnud Roopide suguvõsalt; ka seda on raske põhjendada. Nime algusosa saab häälikuliselt ühendada sõnadega roobakas : roobaka ’rooplik’, ropp : ropu ’räpane’ või rupik : rupiku ’kõlbmatu maa; mõlgiline, puukoorest torbik’, järelosa aga sõnadega koda : koja või oja : oja, ent kohanime päritolu jääb siiski ebaselgeks. Varasem sks nimi Taubenhof pärineb XVI saj mõisaomaniku nimest. Karlefer lähtub eestikeelsest vere-liitelisest nimest või on ületaotluslik. Viimasel juhul võib kohanime algusosa seostuda isikunimega Karl. Vrd Roobaka, Roobuka. – EE
BHO: 512; Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 11; Eisen 1918b: 2; ENE-EE: VIII, 214; EM: 94, 98, 184; LGU: II, 316; Pullat 1980: 43; Rajandi 2011: 145; Rev 1638 I: 70; SK I: 347; VMS: II, 347, 348

Saksamaa [saksa‿`maa] ‹-le› Lai – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kivijärve mõis).  B2
● Kandikohtadest koosnev väike küla, esimest korda külana mainitud 1922. Liideti Teilmaga 1977. Nime saanud Saksamaa talu järgi, mis on üks vanemaid. Samas lähedal Saksasilla oja. ¤ Rahvapärimuse järgi tõi mõisnik uudismaa harimiseks Saksamaalt töölisi, kes olid Saksamaal ja Karusilmal korteris, kuid mitte kauem kui aasta. Teise seletuse järgi oli tegu mõisamaaga, mis asus mõisast kaugel nagu Saksamaa. – PP
Eesti TK 50; KN; KNAB; PTK I: 215

Saluora [salu‿ora] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-`orga› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1694 Salu Uppe (oja), 1798 Salla Oya (oja), 1926 Saluora.  C3
● Saluora oli 1977–1997 Palli küla osa. Noor küla Vana-Laitsna mõisa ääremaal on saanud nime Vana-Laitsna ja Viitina vahel piiriks olnud Saluoja, vanema nimega Saluora järgi. Sõna ora ehk ura on varem Lõuna-Eestis levinud oja tähenduses, vrd liivi ūrga ’oja’, nime algusosa salu seostub eelkõige Salujärvega, kust oja alguse saab. 1694 on kasutatud lätikeelset liigisõna ja ilmselt tõlgendatud kogu nimi lätikeelseks (*Salu upe ’saarte jõgi’). Metsasaare tähenduses oli saar XX saj võru keeles põhisõna, salo ~ salu aga arhaism, mis esineb veel kohanimedes. – ES
 EAA.308.2.179, L 1; Faster 2005: 64–66; Mellin; Võrumaa 1926: 262

Sandi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Sandi Michel, u 1866 Санди.  B3
● Sandi küla oli 1977–1997 Põnni küla osa. 1684. a kaardid näitavad pisut lõuna pool, ilmselt praeguse Hürsi küla kohas kahe poolemehe talu (Swede Johan ja Illika Bertill). Võib-olla oli siinsamas, Hürsi ja Sandi küla kohal, 1638 Schwedowa Pustus. Kirjeldusraamatu ja 1688. a revisjoni põhjal seostuvad nende peremeestega sellel ajal juba ka ↑Kundsa (Sveeda) ja ↑Pältre küla asukohad, XVII saj lõpus ¼ ja ½ adramaaga mitme poolemehe talud. Näib, et on toimunud ümberasumine, mis viis ka nimed uude kohta. Dokumentidest jääb mulje, et Swede Johani nime veaga ümberkirjutus Sunde Johan on pannud aluse kirjalikule ümbertõlgendusele. Läbipaistmatu Sunde oli võrreldav ilmeka sõnaga sandi ja XVIII saj tekkis esmalt mõisa kirjalikus pruugis Sandi küla nimi. Sandi küla on vahel nimetatud ka teisiti, nt 1922 loodusnime järgi Vinnoraks (ka 1820 Winnora). ¤ Praeguse Sandiküla maadel olevat mühanud suured metsad. Need maad olnud siis Mauri küla metsmaad. Nendesse metsadesse on tulnud keegi Peetri-nimeline mees. Maast jooksis läbi oja, mida kutsuti siis Vinnoraks. Selle oja pääl olnud Mauri küla vesiveski. Paari aasta pärast tulnud Vastseliina mõisavalitseja seda kohta kaema. Maid vaadates tegi ta märkuse: „Küll on siin sant maa!“ Sellest tuligi nimi Sandi küla. Veskit oli hüütud Vinnoraks, samuti ka seda talu, ent valitseja märkuse järgi hakati nüüd talu hüüdma Sandiks. Selle talu peremehed ei ole teoorjuse ajal mõisat orjanud, vaid on maksnud raharenti. Sandi küla rajaja on tulnud praeguse Illi karjamõisa maadelt siis, kui asutati Illi karjamõis. (1939) Vrd Hürsi, Kundsa, Pältre. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:85, L 603;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; KM: ERA II 247, 335/7 (2) – 1939; Rev 1638 I: 174; Vene TK 126

Sandisuu [sandi‿`suu] ‹-suhu ~ -sse› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis).  C2
● Asundustaludest küla tekkis Rõuge kirikumõisa põllule 1920. a-tel. Ametliku asulanimena kinnistus rahvakeelne nimi alles 1997, enne seda arvati ta Taudsa alla. 1870. a kaardil on samal kohal põllud ja heinamaa *Suurniit (Suur-Nied). Sedasama soist ala tuntakse ka Sandisuu (soo) nime all, soost Kaussjärve voolab Sandisuu oja. Nime algusosa Sandi võib olla seotud sõna praeguse tähendusega, kuid kiriku kõrval asuva koha nimi võib olla tekkinud ka mitu sajandit tagasi, kui sõnal sant oli veel tähendus ’püha mees, munk’ (vrd ladina sanctus). – ES
EAA.3724.4.1917; EES: 460; KN

Sarapuu [sara`puu] ‹-le› San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), u 1690 Sarapu Otte (talupoeg), 1796 Sarrapu (veski), 1826, 1839 Sarrapu (karjamõis).  C1
● Sarapuu talu on asunud *Õruste külas. Veskikoht on selles külas olnud juba XVI saj, kaks sajandit hiljem on seda kutsutud Sarapuu nimega. 1826 on rajatud karjamõis. 1920. a-test asundus, u al 1939 küla. Veski ja karjamõisa nimi on saadud talupoja lisanimest, lisanimi omakorda pärineb puunimetusest sarapuu. Kadunud *Õruste küla (1582 Herosth, 1628 Haroste kuella, 1796 Errest) on nime saanud sõnast (v)õru, millega Sangaste ja Karula kandis on tihti märgitud oja. Võimalik, et selle küla eeskujul on nimetatud ka praegune Õruste küla. Vrd Õruste. – MF
BHO: 534; EAA.567.3.67:37, L 35p; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 157; Rücker

Saru ‹`Sarru ~ -le› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Saara, 1386 Sarrega, Sarrego (vakus, küla), 1419 Sargo (vakus), 1443 Tzergo (vakus), 1449 Tzargo (vakus), 1529 Sarck (mõis), 1542 Sarge (mõis), 1627 Sara Moysa, 1638 Sarwehoff (mõis), 1684 Sarwe kylla, Sarwe hoff, 1744 Saru (mõis), Sarukülsche Krug (kõrts), Sarrokull ~ Sarrakull, Sarro, Sahruküll (küla), 1782 Sahren, Saru, 1798 Saro (karjamõis), 1839 Sara (mõis), Saaruweski.  A4
● Saru on tänapäeval Eesti pikim ridaküla. Sellise asustuspildi on tinginud maastik: kõikide põlistalude krundid küünivad pikkade ribadena jõest metsani. Krunte läbib Võru–Valga maantee, mille ääres paiknevad reana majapidamised. Saru mõis ja küla on pikka aega eksisteerinud kõrvuti. Saru mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus (Sarumõisa) liideti 1977 Hürova külaga. Külanime päritolu kohta arvatakse harilikult, et nimi tuleb sõnast sarv (sarv : saru, nagu järv : järu). Varaseimad kirjapanekud enne XVII saj seda arvamust siiski ei kinnita, samuti puudub hea motivatsioon vana küla nii nimetada. Külanime lähteks pole ka ilmselt isiku- ega talunimi, vaid selleks võib olla kadunud sõna *saarg(u) : *saaru (nagu veerg : veeru) › Saru, mille tähendus võiks olla sama mis soome murrete, vepsa ja lüüdi sõnal sar(a) ‹ *sa(a)ra ’oja, jõeharu’. Sõna esineb tihti liigisõnana vepsa jõenimedes. Siinsel juhul on sõna võinud tähistada peajõge Mustjõge kui üht Koiva haru (vrd 1627 jõenimi Scharra) või siis ühte lõiku jõel, kuhu suubub mitu harujõge. Saru on olnud selle jõe äärne vana tuumikküla. Saru asendit vaadates sobib selline seletus hästi, sest siin voolab Mustjõkke mitu harujõge: Uskuna oja, Vaidva jõgi ja Peetri jõgi. Suur küla koosneb eri osadest, millest mõni on olnud varem omaette küla. Andrusõl (küla kuni 1977) paiknesid Saru vallamaja, kool ja raamatukogu, nimi pärineb isikunimelähtesest talunimest. Saru põhiosas paiknevad põlistalud, seda on mõnikord varem jagatud Mäeküläks ja Alaküläks, ent nende piirid ja paiknemine on ebaselged. Läänepoolset osa tuntakse Konnuvere nime all. Veel edasi lääne poole on Lauavabriku, endise Saru raudteejaama (1896–1970) juurde moodustunud tööstusküla (kuni 1977 Saru asund), nimetatud Saru lauatehase või lauavabriku järgi. – MF
 EAA.308.2.167, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 9, 12, 20, 28, L 6, 6p, 9p, 17p, 26p; EAA.1865.2.1/4:13, L 13; EAA.1295.1.756:142, L 132; ENE: VII, 94; Faster 2013b: 48–51; Hupel 1774–1782: III, 294; LGU: I, 119, 208, 312, 338; LGU: II, 485, 890; Mellin; Mullonen 1988: 28; Rev 1624/27 DL: 87, 99; Rev 1638 I: 216; Rücker

Savioja1 [savi‿oja] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Preeksa-Savioja Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), u 1920 Preeksa, 1923 Preeksa-Savioja, 1952 Сави.  A3
● XIX saj oli külas kaks põlistalu, mis hiljem jagunesid. Preeksa külast välja kasvanud küla on saanud nime loodusnime Savioja järgi. Saviojaks on arvatavasti nimetatud seda oja, mis on Preeksa poolt tulles vahetult enne Savioja külla jõudmist. 1977–1997 oli Savioja Kärina (Kärinä) küla osa. – ES
Eesti SK 10; Eesti TK 42; NL TK 25; ÜAN

Selise ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Sel´ssä ~ Selissä ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563, 1585 Селище, 1872 Selize, Seliste, Selliste, 1885 Selisja, 1904 Selise, Selisä, Сели́ще, u 1920 Selitsa, 1928 Selisa, 1987 Selisekülä, 1996 Selissä.  A2
● Küla oli 1750 Petseri kloostri omanduses, 1882 oli samanimelise kogukonna keskus ning kuulus Värska kogudusse; samas on nimetatud ka eraldi otreezi. Eesti algupära korral on nime võimalikuks lähteks sõna selg : selja ’seljandik’. J. Simm pakkus nime seletuseks vn селище ’suur küla; põld, künnimaa’ (V. Dal). Mõistet võib laiendada, pidades silmas (muistset) asulakohta või kohta, kus vanasti asus kindlustamata asula. A. Šteingolde täiendab eelmist seletust: се́лище ’kunagine elupaik; ehitistevaheline ala; haritav maa; pesu valgendamise koht; muistne kalme, kääbas’. Naabruses, Kito külas, asus muistne pelgupaik Kuningamägi. Külast voolab läbi Selise oja (1585 р. Киверска). Kohanime Selištše (Селище) kohtab eriti sagedasti Ingerimaal. Endises Vilo vallas oli Selištše puustus, endises Saatse vallas aga samanimeline paik. Selisega on 1977 liidetud ↑Kito ja ↑Koksina küla. Vrd Seliste. – AK
Academic; Dal’ 1955: 172; Eesti PK 20; Eesti TK 42; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: II, 313, III, 6, 471; KN; Reissar 1996: 59–60; SeK: 137; Selart 2016: 107; Setumaa 1928: 225; Simm 1971c: 171; SRNG: (37), 135; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Vasilev 1882: 285; VMS

Soonda [`soonda] ‹`Soonda ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1570 Sonetacke (vakus), 1645 Sontah, Sontakülla, 1798 Sonda.  C1
● 1977–1997 oli ametlikult Liiva küla osa. L. Kettunen on nime algkujuna esitanud soontaga ’soo taga’, esmamainingu põhjal on võimalik algusosa alusena näha ka sõna soon : soone ’veesoon, oja’, soonemaa ’pehme, soine maa’. – MK
EAN; EO: 21; KNAB; Rehepapp; SK I: 389–390; SMF: 51

Sooru ‹-le ~ `Sooru› Luk – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Soorhof, 1388 curia Sore, 1630 Hof Sore, 1683 Sohrhoff, 1688 Sohr Hoff, Zohrhoff, 1689 Soorshoff, 1909 Sooru m., Zohru m. (läti); läti Core, Coresmuiža.  A1
● Sooru oli väga vana rüütlimõis, mis püsis muutumatutes piirides sajandeid. Mellini kaart 1793 esitab mõisast loode pool paiknevaid talusid kui eesti küla (Esti Külla), kagupoolseid kui läti küla (Letti Külla, ↑Supa). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Sooru nimi pole oluliselt muutunud. Kas nime alguses on hääldunud ts, jääb kirjapanekute põhjal ebaselgeks. Pigem on nimi olnud s-alguline, kui võrrelda Tsooru (Rõu) kõigi varasemate mainimistega. Tähelepanuväärne on mõisat läbiva Piiri oja, rahvapäraselt ka Sooru oja nimi: 1430 vlete de Sole, 1689. a kaardil Sole upp. Kuna asendus r › l on kohanimedes tavaline, on väga tõenäoline, et Sooru mõis on nime saanud ojalt või maastikusõnast, mis seostub vooluveega. Maastikuliselt tulevad sügava oru nõlval paikneva Sooru mõisa puhul esmajärjekorras kõne alla võrdlused lõunaeesti sõnaga ts´ori või ts´oro ’soonekoht, märja põhjaga org, sälkorg’. Sel juhul oleks Sooru kandi sõnakujus ts juba keskajal asendunud s-iga, vrd soru ’peen veejuga, riba, nire’, soristama ~ tsoristama. Võrdlus sõnaga soor (võru tsuur) ’looma suguliige’ on lisandunud taustale nime kasutuse käigus, nime algupärase alusena on see vähem tõenäoline. Vrd Tsooru. – ES
BAL: 498; Dunsdorfs 1974: 200; LGU: I, 127, 252; Lvv: I, 175; LVVA.7348:1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1;  LVVA.7404.1.1427, L 1; Mellin; VMS: soru

Sulaoja2 [sula‿oja] ‹-le› Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Krüüdneri mõis), 1839 Sullaoja (kõrts), 1970 Sulaoja-Lullu.  B1
● Kunagise kõrtsi, pärastise talu ümber tekkinud hiline küla, mille kohta on andmeid al 1945. Liittüveline nimi lähtub kõrtsi nimest ja viimane omakorda loodusnimest, mis koosneb osistest sula ja oja. Sulaoja osad on lõunas Kula (1839 Kulla) ja läänes Lullu, mis on veel 1945 olnud omaette külad. Praeguse Sulaoja piiridesse jääb ka 1920.–1930. a-tel eksisteerinud Varetjärve küla (1839 Wareterre talu). Vrd Sulaoja1. – EE
KN; KNAB; Rücker; Uuet 2002: 112

Suure-Veerksu [suure-`veerksu] ‹-sse›, kohalikus pruugis Suurõ-`Viirksu ‹-he ~ `Suurtõ-`Viirksuhe› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Kahkva mõis), 1582 Wirszykilla, 1601 Wierschykulla, 1627 Wirgositz, 1630 Wirigus kylla, 1638 Wirgust kylle, 1686 Wirguskylla, 1798 Gros Wirks, 1805 Suur Wirks, u 1880 Gr. Wõrks, u 1900 Бол. Верксъ, 1909 Groß-Woircks, 1923 Suur-Veerksu.  A1
● Alates 1627. a on Suure- ja Väike-Veerksu küla loetletud eraldi, varem on mainitud üht külanime ja veskit selles külas (Väike-Veerksu ehk Kivi-Veerksu algus). Veerksu nime esisilbis on algupäraselt olnud pikk i, nagu see on kohalikus keeles tänini. XIX saj lõpus on murdehäälduses toimunud diftongistumine Viirksu › Võirksu, vrd seto krõim ’kriim’ ja Vas krõit ’kriit’. Analoogia veer-viir ajendil on nimi kirjakeelestatud kujule Veerksu. Nime struktuur vaheldub ajaloos sarnaselt naabruse Kirmsi nimega, kirjakujudes leidub *Viirguste, *Viirguskülä, Viirks(u) variante. Nimi võiks sisaldada sõna viirg : viiru, mis on balti laensõna (vrd läti virdze ’suur hunnik, lasu’). Samast tüvest on arenenud võru keele virgõs (viirgus) ’vagu’. Sõna seos kohanime tekkimisega pole selge. Jääb mulje, et nimeandmispõhimõtet, mis kujundas Viirksu nime, on Räpina khk lõunaosas rakendatud ka teiste kohtade jaoks. See võib olla seotud maakasutuse eripäraga, näiteks suure alepõletamise osakaaluga külahõimu majandustegevuses või asumisega ääremaadel. Tavalisem on sellel juhul ilma sulghäälikuta vir- ~ viir-alguline sõna kohanimes: Virosi, Virsskülä, Viira. Võimalik, et neil *virg- ja *vir-sõnadel on siiski ühine algupära. Kui võrrelda nt soome, isuri ja ja vadja vastavat sõna virka ’rida, rivi, helmekee’, siis seto g-ta virakõrraq ’helmekee’ on sellega vastavuses. Suure-Veerksu lõunaosa tuntakse Lepikeste külana (1670 Leppakene Mick ja Paap), mis oli ametlik küla a-ni 1977. Lepikeste küla maa lõuna pool Veerksu oja muudeti XIX saj Kahkva mõisa Lepiku karjamõisaks (1839 Leppiko), mis hiljem sai asunduseks ja liideti 1977 Kahkvaga. Vrd Viirika, Viluste, Viraksaare, Virika, Virosi järv, Väike-Veerksu. – ES
BAL: 685;  EAA.308.2.104, L 1; EAA.567.2.748:3, L 2p; EAA.1269.1.797:174, L 386; Mellin; PA I: 93; Rev 1601: 15; Rev 1624/27 DL: 73; Rev 1638 I: 276; Roslavlev 1975: 27, 28; Rücker; Saar 2008: 115–116; SSA: virka¹; Vene TK 42; VMS: virakõrra; ÜAN

Säre ‹-le›, kohalikus pruugis Sär´e Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1719 Serre Peter, 1762 Serre Külla.  A1
● Säre külale nime andnud talurühm on esialgu asunud küla praegustest piiridest väljaspool. Praeguse küla lääneosa talusid (Pärsimäe kant) on siiski juba XVIII saj Säre küla all loetletud. 1685. a kaart näitab, et Säre talud on paiknenud Lambahanna oja kallastel Säremiku (Villa) talu ümbruses, praegusest Antsla linnast kirdes. 1762 on Säre nimega talud Matu (Serre Matto), Säremiku (Serre Mikko) ja Särendi (Serre Hindrik). Külanimi pärineb talupoja lisanimest, mida XVII saj alguses paikkonnas veel ei tuntud. Nime algupära pole teada, vrd võru särg : säre (kala). Praeguse Säre küla idaosa nimetati varem Lanna külaks (1592 Lanikula, 1762 Lanna), nimi on säilinud talunimena. Säre küla üksikud osad on veel tuntud nimede all Hangunukk, Kärnä, ↑Reidle, Savi ja Selli. Särega on 1977 liidetud Palu küla (1945). Vrd Särevere. – ES
EAA.1270.2.1:3, L 3; EAA.1270.1.264:46–49, L 45p–48p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.298.2.71, L 17; PA II: 444

Talka [tal´ka] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Tal´kasõ ‹Tal´kasilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Толстопятово Пожилоево, 1652 Толстопятово, u 1790 Толстопятова, 1885 Talkak., 1897 Talka, 1904 Talvikõstõ, Толстопя́тово, 1928 Talvikeste, 1949 Тилана, u 1970 Тилька.  C1
● 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. 1585 kuulus küla Petseri kloostrile, 1788 oli see Taeluva koguduses ning 1882 Obinitsa kogukonnas. Küla nime aluseks võib olla linnunimetus talvike; seos isikunimega Tilk ~ Tiilik on kaheldav. L. Vaba võrdles nime Valgevene jõenimega Талька. Vene nimi Толстопятово pärineb ilmselt lisanimest, vrd толстопятый ’paksutallaline’. Läbi küla voolab Talka oja. Vrd Sorahkna, Tallikeste. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; KN; Maslennikova 1955: 126; NL TK 25; NL TK 100; PGM 1785–1792; SeK: 157; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 319

Tamsa [`tamsa] ‹`Tamsa ~ -sse› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Vana-Nõo mõis), 1582 Thamza, 1601 Tamse Kuella, 1638 Tamsekyllo, Tamse weske, Tamsewes, Koran, 1839 Tamsaküll.  B3
● Küla nimi lähtub omadussõnast *tammine : *tammise või *tammene : *tammese ’tammest’. Pole võimatu, et kohanime a-lõpp on tingitud hääbunud nimeosast (oja vm). Vrd Tamse1. – EE
BHO: 582; KN; PA I: 47; Rev 1601: 26; Rev 1638 I: 60, 82, 83; Rücker; SK I: 417; VMS: II, 486

Tappoja [`tapp‿oja] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Urv – paik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Sõmerpalu mõis), sks Karlsberg, 1937 Tappoja.  B1
● Järvere mõisa karjamõis Mäekülä ja Mustja mõisa Osula küla piiril oli olemas juba 1816 (Hoflage Carlsberg). Praegu jääb Tappoja Mäekülä piiresse. Eestikeelne nimi ilmus dokumentidesse seoses karjamõisa jagamisega kolmeks asundustaluks 1920. a-tel. Nimes sisaldub lõunaeesti sõna tapp ’humal’. Oja karjamõisa all on väike, peamiselt kevadine vooluvesi. – ES
EAA.1865.2.131/4:9, L 9p; Eesti TK 50

Tarbja [`tarbja] ‹-le› Pai – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Mäo mõis), 1564 Tarrepa (küla), 1615 Tarrapo, 1726, 1796 Tarbja, u 1900 Дарья, 1913 Тарбія.  C4
● Küla on algselt olnud Türi-Alliku mõisa Väätsa vakuses, hiljem Mäo mõisa all. Nimi on olnud kaheosaline, algusosa aluseks tare, järelosa lähtekohaks pea. Tänapäeva nimelõpp on asendus, -ja võib olla lühenenud osisest -jõe või -oja. Küla asub jõe ääres. Varasemaid kirjapanekuid tundmata on L. Kettunen esitanud küsimärgiliselt nimekuju *Tarb-oja, nime algusosaga võrdleb ta tegusõnu tarbnema ja tarvima ’kasutama’. 1977 liideti Tarbjaga ↑Lasputre küla. – MK
BHO: 52; EO: 44; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 113; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 84

Tsirgu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Бурмакина, 1882 Бурмакино, 1904 Tsirgu, Бурма́кино, u 1920 Tsirku.  C2
● Küla kuulus XIX saj Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi lähtub lõunaeestilisest sõnast tsirk ’lind’. Külast voolab läbi Tsirgu oja (1897 ручей Островскій). Lätis Lutsi piirkonnas on Tsirgu ehk Puudinova (Putinova) küla. Vene nimi Бурмакин pärineb lisanimest Burmaka (Бурмака), mis omakorda tuleneb tegusõnast бурмить ’ebaselgelt, arusaamatult rääkima, väljenduma’. Burmakino (Бурмакино) on Venemaal (sh Ingerimaal, Pihkvamaal ja Udmurtias) levinud külanimi. Vrd Sirgova, Tsirgupalu, Tsirkjärv, Tsirksi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; PGM 1785–1792; SeK: 168; Truusmann 1897b: 6, 50; Vasilev 1882: 38; VMS

Tsooru ‹`Tsooru ~ -sse›, kohalikus pruugis Tsooru ~ Ts´ooru ‹`Tsuuru› Rõu – küla Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Fierenhof, 1419 Tzoro, 1627 Zoor kulla, 1638 Zorakyllo, 1796 Zoro Moisa, 1909 Zooru.  A2
● 1419. a on mainitud vakust koos küladega Virro ja Virga. 1516 on mainitud iseseisvat mõisat Vyer. 1920. a-tel tekkis Tsooru asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tsooru mõisa eestikeelse nime päritolu pole selge. Võrdluseks võib tuua lõunaeesti sõna ts´ori (ts´oro), mis tähendab soonekohta, märja põhjaga orgu, sälkorgu. Raskusi valmistab vana vakuse- või külanime ühendamine tsori seletusega, maastikus kindlasse kohta paigutuva mõisa puhul see rahuldaks. Tsooru küla paiknes 1627 ja 1638 Mustjõe ääres, praeguse Roosiku kandis. Tsooru valla elanikke on veel XX saj nimetatud ts´ooruq. Nime võib võrrelda ka sõnadega tsuur : tsoori ’(looma) peenis’, soorutama ’kaotama, peitma’. Kohanimedest pakuvad võrdlust Lõuna-Eesti Tsuura talud ja heinamaa Tsuur : Tsuura Räpinas. Vrd ka Sooru (Luk), samuti on olnud Sooru karjamõis (1875 Soro) Haaslavas (Võn). Tsooru mõisa saksakeelse nime (Vire, Vyhre, Vohr, 1625 Fuwer, 1627 Fuehren, 1638 Fyhr) eestikeelne lähe on säilinud ↑Viirapalu metsa- ja külanimes. Viira tähendab ääremaad, maad mitme valduse piiril. Võimalik, et see või sellega sarnanev sõna on tähendanud ka alemaad. Tsooru ja Sänna piir oli keskajal Uexküllide lääni ja Vastseliina linnuse maade piir. Tsooru vallale anti 1938. a uueks nimeks Lepistu vald, põhjenduseks toodi vana nime halvakõlalisust. Lepistu nimi pärineb suhteliselt noorelt vallatalult, mille krundil paiknesid nii valla- kui ka koolimaja. Tsooruga liideti 1977 Kannussaarõ (Kannussaare), Sadulamõtsa (Sadulmetsa) ja Savikõrdsi küla. ¤ 1. Tsooru küla nimi kõneldes tulevat tuust, et alt lätt läbi tsoru, väike oja. (1991) 2. Lepistu kohanimi om tulnu tuust, et parun käskse meestel mõtsa raiuda. Mehe’ jätseva lepiku alale ja parun ütle, et ku te selle lepiku alale jätseti, siis ongi selle koha nimi Lepistü. (1991) – ES
BAL: 691; BHO: 82; EAA.1268.1.403:637, L 570p; KM: EKRK I 92, 318 (3) – 1991; KM: EKRK 376/7 (20) – 1991; LGU: I, 207, II, 213, 283, 292, 401; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 48–49; Saar 2008: 115–116; Stryk 1877: 276

Tännassilma1 [tännas‿silma] ‹-`silma ~ -sse› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1564, 1615 Tenesilm (küla).  B2
● XVI saj oli Türi-Alliku mõisa Raukla vakuses. Küla asub Nõmme soo põhjaserval, sellest soost saab alguse mitu oja või jõge. Vrd Tänjala, Tännassilma2. – MK
Ungern-Sternberg 1912a: 72, 84

Uhja ‹`Uhja ~ -sse ~ -le› Vig – paik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Jädivere mõis), 1696 Stoora Ohya, 1726 Ucha (küla Jädivere mõisa all), 1798 Uhja.  B2
● 1977 liidetud Araverega. Õieti oli kaks Uhjat: idapoolne „suur Uhja“, mille juures oli karjamõis ja küla, ning läänepoolne „väike Uhja“ (1798 Weike Uhja), mis jäi hilisema Jädivere-Tagaküla, praeguse Sääla maile. Nime tänapäevakuju aluseks on sõna uht : uha ’risu, rägastik, ale’ läänemurdeline omastav uhja. Esmamainingu põhjal tuleks alusena kõne alla ka oja. – MK
 EAA.1.2.C-IV-275; Kallasmaa 2003: 19, 95; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 68

Ulila ‹-sse› Puh – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõis, sks Ullila, 1582 Ulilla, 1627 Pullila Kuella, 1638 Vl(l)ila, Vllyla.  B2
● Esialgu Teilma mõisa alla kuulunud küla. Ulila mõis tekkis XVII saj ja lahutati ametlikult Kavilda mõisast 1762. Väike-Ulila mõis eraldus Suure-Ulilast vahemikus 1723–1731. Suure-Ulila maad jagati kruntideks 1921. Selle kohale tekkis Ulila asundus (1945 Asunduse küla), kusjuures mõisasüda kujunes 1970. a-ks Ulila alevikuks ning asunduse hajali osa ühendati 1977 Teilmaga. Väike-Ulila riigimõisa maa-alale rajati XIX saj Ridaküla, ülejäänud mõisamaa jagati kruntideks 1908. Kohanime päritolu pole selge. E. Päss seostas Ulila lõunaeesti sõnaga ull(ike) ’rumal’. L. Kettunen tuletas kohanime oletatavast isikunimest *Ul(j)i, vrd ka 1627 Uhlische Beche ’Ulila (*Uuli) oja’ ja 1507. a isikunimi Uly. Vrd Uljaste, Uulu. – EE
BHO: 618, 620; EM: 95, 196; EO: 91; PA I: 49; Rev 1624/27 DL: 141, 144; Rev 1638 I; Stoebke 1964: 72; Tartumaa 1925: 367; Uuet 2002: 110

Unnioja [unni‿oja] Var – jõgi Pärnu maakonnas Lääneranna vallas.  B4
● Oja on saanud nime Kidise küla Unni talude järgi (1726 Mõtsu mõisas Unni Mart, 1782 Kidise külas Uhni talu). Vrd unn ’onn, hunnik’. – MK
EAA.1864.2.IV-9:321, L 302p; KN; Rev 1725/26 Lä: 128; VMS

Unukse ‹-sse ~ -le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, mõis, sks Unnuks, 1241 Vnox (küla), 1543, 1667 Unnas (küla ja veski), 1844 Unnuks.  A3
● Ajalooline külatuumik asus lõuna pool veskit Suurekivi oja ääres. Hiljem tekkis talusid Koila jõe idakaldale veskist põhja pool. Küla on kuulunud Vasta mõisa alla, ajuti ka Mallale ja Koogule. Veski juures on olnud karjamõis. Eraldati Koogust omaette mõisaks vahemikus 1782–1795. Nime lähtekohana on L. Kettunen näinud oletatavat isikunime *Unnus, ta toob võrdluseks ka soome kohanime Unnu-kka ja isikunimed Untamo, Unto. Nime lõpp -kse on murdepärane omastav s-sõnadest. Unuksega on 1977 liidetud Adrika küla (u 1900 Адрико) ja osa Orgu külast (1913 Оро). – MK
EM: 73; EO: 196; Joh LCD: 633–634

Ura2 ‹`Urga ~ -sse ~ -le› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1826, 1858 Urra, 1907 Alla Silla.  A4
● Ura talu on Tiitsa talust välja ehitatud 1826. Tänapäeval kannab Ala-Silla nime, mida rahva hulgas praegu ei tunta. Laiemalt on tuntud paikkonnanimi Ura, kuni liitmiseni Villikega 1977 oli Ura küla. Talu on nime saanud ojalt, mis voolab talu lähedal Peetri jõkke. Vanemas lõunaeesti keeles tähendas ura väikest jõge või oja. – MF
EAA.1295.1.756:97, 111, L 88, 101; EAA.1865.1.136:49, L 48p;  EAA.2072.9.625, L 1

Urevere ‹-`verre ~ -sse› Kul – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Teenuse mõis), 1456 Urever, 1798 Urrewer.  A1
● Küla asub Urevere oja kaldal; vere-lõpulise nime algusosa lähteks on lõunaeestiline urg : ura ’jõgi, org’, lühenenud võib-olla e-mitmuslikust vormist. L. Kettunen on nimega võrrelnud tegusõna urelema ’pomisema, nurisema’ ja oletanud varasemat vormi *Uruvere, mille algusosa vasteks oleks urg : uru ’auk, süvend’. Arvatavasti on Ureveres asunud veski, möldrit on mainitud XVI saj algupoolel (Kette Caupi molitor de Urga). Ureverega on 1977 liidetud osa ↑Tolli külast, täpsemalt Ketu (Mär, nimetatud endise karjamõisa järgi). – MK
Bfl: I, 229; BHO: 623; EO: 316; MS; SK II: 77–78; Stackelberg 1928: 185

Vaalu ‹`Vaalu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Vaala San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Wahlenhof, 1516 Walmesz (mõis, küla), 1582 Walmakul (küla), 1584 Walmas (mõis), Walmakil (küla), 1627 Walmes (mõis, küla), 1782 Walo mois.  B2
● 1366. a-st on teada aadlik Henneke von Walmus, kes arvatakse pärinevat Vaalu mõisast. XVIII saj lõpus muudeti Vaalu Kuigatsi mõisa karjamõisaks. Vaalu mõisa ase ei jää praeguse Vaalu küla piiresse, vaid Mägiste küla alla Jaanimäe (lauda) krundile. Nimes sisalduv sõna näib olevat nii eesti kui ka saksa keeles tugevasti lühenenud. Selle tähendus pole teada. Varasem nimekuju võib olla alamsaksa keeles tüüpiliselt e-liseks muutunud *valma(s). Sellel juhul oleks hea võrdlusalus sõna valgma. Valgma ei tähenda Eesti kohanimedes ainult paadisadamat või muistset veeliikluse oskussõna. Nt Valgma metsa Võnnus on kohalikud elanikud kirjeldanud kui kohta, kuhu veed kokku valguvad ja kust Luutsna jõgi saab alguse. Tähelepanu äratab Vaalu mõisaaseme all paiknev võimas soine laiend muidu kitsal Kuigatsi oja orul. Pole võimatu, et just seda kohta on esialgu nimetatud *Valgmaks. XVII saj oli mõis panditud Schillingitele, kelle perekonnanime järgi on mõisa saksakeelne nimi olnud ka Schillingshof. Vaaluga on 1977 liidetud Lombi küla (1970). Vrd Valgma, Valma. – MF
Bfl: I, 56; BHO: 636; EVK; Faster 2013b: 42–43; Hupel 1774–1782: III, 290–291; LGU: II, 207; PA I: 72, 131; Rev 1624/27 DL: 158

Vaguja ‹-sse ~ -le› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1420 Wackehove, 1696 Wagguia (küla), 1726 Wagoja (küla), 1798 Wagguja (küla ja karjamõis), 1923 Vagoja (küla).  B2
● Velise jõe lisajõe ääres olev küla kuulus Vana-Vigala mõisa alla, hiljem oli karjamõis. 1977–1997 oli Vaguja Araste osa. Nime võiks analüüsida kahest osast koosnevana Vagu+ja, lõpp -ja võib olla lühenenud sõnast oja või jõe. Algusosa lähtekohaks võiks olla vaga ’vaikne’ või ka vagu : vao. – MK
Aitsam 2006: 58;  EAA.1.2.C-IV-276; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 70; ÜAN

Vagula järv, kohalikus pruugis ka Vagola järv, kohalikus pruugis harva Vakul´ Plv, Rõu, Urv – järv Võru maakonnas Võru vallas, 1563 в(ъ) Валгулскомъ устье (Vagula suudmes), 1627 Walgulsche See, 1630 Waugula, 1638 Waggola, Wagull, Wagga, 1644 die Waggelsche See, 1775 Waggula Jerwe.  C1
● Järvenimi on esmane kummalgi järve kaldal paikneva Vagula küla suhtes. Vana järvenime tähendus ja päritolu pole teada. 1479. a on Ruhjast tänases Lätis üles kirjutatud soonimi Waggul purwe ja ojanimi Waggul urwe (tõenäoliselt sama sõna mis liivi ūrga, võru ura ’oja’). Esikomponent jääb ka nendes nimedes seletuseta. ¤ Viitinas üks tüdruk kuulnud, kui järv hüüdnud: „Tammul sa taganõ iist, siist Vakol nakkas vaoma!“ Ennevanasti olnud Vagula järv Viitinas Luhasoo asemel. Mispärast ta ära vajunud, seda ei teata. – ES
 EAA.567.3.195, L 1; EAA.2072.3.56a; KM: ERA II, 143, 395 (12); LGU: I, 536; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 196, 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Selart 2016: 86

Vaikna [`vaikna] ‹`Vaikna ~ -sse ~ -le› Kul – paik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, 1539 Waikenal (küla), 1798 Waikna (mõis), 1923 Vaikna (asundus).  C4
● 1642. a-st on mainitud piirikirja Teenuse (Steenhusen) ja Vaikna (Waickna) vahel. 1977 on küla liidetud Koluverega. Nime tähendussisu jääb ebaselgeks, seda oleks võimalik analüüsida Vaik+na, kus järelosa -na koosneks varasemast omastava käände lõpust n ja täishäälik oleks lühenenud näiteks sõnast oja. Küla asubki oja ääres. Vrd Kurna, Vaigu, Vaikad. – MK
Bfl: II, 1033; BHO; Mellin: 637; Stackelberg 1928: 187

Valdina [`valdina] ‹-sse› Se – küla Petseri rajoonis Krupa vallas (Petseri, Saatse nulk), vn Ва́лдино, 1585–1587 Другое Валдино (puustus), 1627 Валдино, 1780 Валдина, 1792 Волдина (mõis), Куволдина (metsavahikoht), 1872 сельцо Вандино, 1882 Александровское (Валдино) (mõis), 1920 Valdino (mõis), 1928 Valdina (mõis).  B1
● Endine mõis, XIX saj alguses erakätes, sajandi lõpupoole kuulus Saatse koguduse alla. J. Simm oletas kohanime tulenemist mingist isikunimest. Vene allikate järgi on Voldina (Волдина) peamiselt handi perekonnanimi. A. Šteingolde hüpoteesi järgi võiks Валдин ~ Волдин pärineda nimest Валда ~ Волда (‹ poola Waldemar) või leedu naisenimest Valda. See ei näi siiski usutav. Eesti päritolu korral võiks lähtuda sõnadest vald, valdas ’latt; kook, vinn’ või valdas ’koormapuu’. Vrd ka Misso Valdi küla, talu, mets, soo (Vas, ↑Vatsa), Surju Valdimurru väikeküla, oja (Saa, ↑Kikepera), Voldi talud (Kan, Har, isikunimest). Vrd Voldi. – AK
Academic; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Ivanov 1841: 188; Pskov 1585–1587: 142; Pskov 1792; Pskov 1885: 516; Setumaa 1928: 277; Simm 1970b: 144; Vasilev 1882: 10, 42; VES; VMS